Küll hea lugu
laseb ennast kaks kord laulda
Eesti vanasõna
Avitus:
Kõigest on abi: http://www.folklore.ee/ebaas/
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/
http://virtuaalraamatukogu.onepagefree.com/?id=10408&onepagefree=msgrqg93ovu2ckucot1d1tv121
http://www.folklore.ee/~kriku/PARINTRO/
Risto Järv: muinasjutud õpetavad meid elama
Riho Laurisaar Eesti Päevaleht 27. juuni 2009 00:00
http://www.epl.ee/news/kultuur/risto-jarv-muinasjutud-opetavad-meid-elama.d?id=51172171
Ansambel Vennaskond laulis kunagi, et muinasjutud võiksid meid elama õpetada. Muinasjuttudest võib tänini ühtteist õppida, kinnitab rahvaluulearhiivi uus juhataja, muinasjutu-uurija Risto Järv, kelle eestvedamisel ilmus hiljuti setu muinasjuttude DVD „Valgõ härg”. Ega inimene ole muutunud, põhjendab ta.
— Mida muinasjutud tänapäeva inimesele tähendavad, miks neid vaja on?
— Muinasjutt on lugu inimesest ja temas õnnest. Me arvame, et muinasjutud on ainult lasteraamatutes, aga tegelikult tavatseme muinasjutulist mõtteviisi ja loo ülesehitust kasutada paljude sündmuste kirjeldamiseks. Muinasjutt on argieluga põrkuv imelise mõõde; ütleme ju ikka mingi imelise kogemuse peale: „See oli nagu muinasjutus!”
Muinasjutu nüüdisvaste on seiklusfilmid ja muu selline – tänapäeva Tuhkatriinu-lugu algab hallist kontoritöötajast, kes satub ootamatute sündmuste keerisesse, ent saab hakkama ja saavutab õnne. Aga kõik see tuleb minevikust. Muinasjutt pakub meile arhetüüpseid kujusid, keda on kerge kasutada ja kellega samastuda.
— Kust sinu huvi muinasjuttude vastu pärineb, ilmselt lapsepõlvest?
— Muinasjutu ettelugemine mu lapseeas on küll üks mu esimesi mälestusi. Olin mõistagi hiljem ka ise ahne raamatulugeja, ent praegu üht muinasjuttu eraldi esile tuua ei oskagi. Taani folklorist Bengt Holbek, muinasjutu-uurimise suurkuju, on kirjutanud, et igal inimesel on lapsepõlve lemmikmuinasjutt, mis saadab teda läbi elu ja et hiljem inimese elukäiku analüüsides leiame, kuidas see mitmest küljest tema elu peegeldab – seda on mu vestlused üliõpilastega kinnitanud.
Muinasjutt mõjub ju meile tegelikult salaja – nagu reklaam. See juhib meid sageli alateadvuse kaudu. Muinasjuttude abil võime saada teada oma varjatud poolest. Seepärast on palju ka muinasjutuga seotud psühhoanalüütilisi käsitlusi.
— Jutuvestmine ei ole enam nii levinud kui vanasti, aga kas meil teatakse ja räägitakse muinasjutumaailmast rohkem või vähem kui näiteks meie naabrite juures?
— Need viisteist jutuvestjat, kelle lood plaadile said, on siiski vaid jäämäe tipp. Nii Setumaal kui ka mujal Eestis on igaühel omad lood rääkida. Siin on oluline see, et ka muinasjutu kuulamine on olnud pärimuslikus kultuuris lisaks lastele ka täisjõus inimeste asi. See on eesti jutuklubide käivitaja Piret Pääri idee – panna inimesed „oma lugu” rääkima, tema on just sel teemal äsja saanud valmis põneva filmi.
Lätlastel on sellised jutuklubid järjest populaarsemad. Aga kaugemale vaadates – paar kuud tagasi sain erakordse kogemuse Šotimaal, kus vesteti muinasjutte pubis – hulk rahvast tuli ühte Edinburghi kesklinna kõrtsituppa kokku kuulama šoti külast pärit vanemat jutumeest. Mõnusas hämaras kõrtsitoas pandi soovijate nimed kaustikusse kirja ning iga tahtja sai õhtul rääkida ühe muinasjutu.
Aga et muinasjutud pole ka tänapäeva Eesti täiskasvanutele sugugi võõrad, seda näitavad muinasjutuanekdoodid, mida olen samuti hiljuti analüüsinud. Delfi naljalehte on inimesed saatnud üksjagu muinasjutuanekdoote, kus tuntud muinasjututegelasi kasutatakse koomilises valguses. Sageli näidatakse neis just jutukangelaste „täiskasvanud” poolt.
— Meie muinasjutud on saanud ilmselt mõjusid nii idast kui ka läänest. Aga kas on mõni tuntud lugu, mida me võime täie õigusega autentselt enda omaks pidada?
— Sõna „autentne” on üks põnev sõna, mida kasutatakse sageli pärimusega paaris.
See on ju tavaline, et samad muinasjutud on tuntud eri rahvastel. Teisalt on aines olnud kergesti kohandatav – nii on läbi aja naabrite lood hõlpsasti üle võetud. Aga paar lugu plaadil on sellisena tuntud teadaolevalt ainult Setu alal – näiteks „Uba pidi taevasse”, mida plaadil räägib üks noorem setu jutuvestja.
— Miks „Valgõ härg” välja anti? Kust saab seda inimene, kes muinasjuttude vastu huvi tunneb?
— Mõte tuli ilmselt siis, kui andsin tudengitele kursust rahvajuttudest. Vaatasime videonäiteid ekspeditsioonidel kogutud juttudest. Siis tunduski, et need võivad huvi pakkuda ka teistele. Plaan oli juba päris ammu, aga kuna me polnud sellist asja varem teinud, läks meil päris pikalt aega. Mul oli kindel soov, et lugude all oleks nii setu-, kui ka eestikeelsed subtiitrid – sest kogemus üliõpilastega näitas, et mittesetul võib olla raske teksti mõista.
Kogumikku saab pärimuskultuuriga seotud asutustest, näiteks muuseumidest, aga see on müügil ka Apollo raamatupoes. See plaat läks kingiks kõigile Võru- ja Põlvamaa koolidele.
— Oled aprillist eesti rahvaluule arhiivi juhataja. Kas see tähendab, et peagi saame arhiivis lugeda suurt hulka ammuse aja muinasjutte?
— Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiiv Tartus on tõepoolest hiiglasuur maailm, mis vajaks rahvale palju lähemale toomist, kui oleme seni suutnud. Samuti tuleks püüda muuta argiteadvuses ikka veel olevat kujutlust folkloorist kui ainult mineviku kultuurist – folkloori luuakse kogu aeg ning seda talletatakse ja avaldatakse pidevalt.
— On sul plaanis veel midagi samalaadset nagu kõnealune DVD?
— DVD-d esialgu plaanis pole, küll peaks varsti trükist tulema samuti kaua valminud mahukas imemuinasjuttude antoloogia, kuhu oleme koos kolleegidega Tartu ülikoolist valinud igast eesti imemuinasjutust mitu varianti. Need annavad ülevaate kogu eesti muinasjuturepertuaarist.
Aga jah, just tänapäevasele pärimusele tahaks rõhuda.
— Kas muinasjututraditsioon jääb elama?
— Kindlasti pole muinasjutt surmale määratud, sest kuigi see taust võib meile tunduda võõras, räägib muinasjutt ju inimesest – ka loomamuinasjutt räägib inimesest. Ega inimene ole muutunud, tema mured ja teemad pole kadunud. Muinasjutud võiks olla sidemeks mineviku ja tänapäeva vahel.
Kes ta on?
Risto Järv
Sündinud 15. jaanuaril
1971 Tallinnas
Haridus
•• 1989 Tallinna ühisgümnaasium
•• 1995 Tartu ülikool, folkloristika
•• 2005 Tartu ülikool, doktorikraad
Töö
•• 2009 kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi juhataja, Tartu ülikooli dotsent
•• 2006–2009 Tartu ülikooli vanemteadur
•• 1997–2006 Tartu ülikooli teadur
Muinasjutuüllitised
•• 2009 DVD „Valgõ härg / Valge härg” koostaja. Plaadil on kaks tosinat muinasjuttu 15 setu jutuvestjalt, kaasas vihik juttude setukeelse tekstiga.
•• 2006 „Taevane pulm. Eesti rahvajutte” toimetaja (koos Piret Pääri ja Anne Türnpuga)
•• 2005 teksti- ja CD-antoloogia „Regivärsist netinaljadeni” koostaja-toimetaja (koos Taive Särjega)
•• 2004 muinasjutuväljaanne „Kahrukõrvaga Ivvan” koostaja (koos Paul Haguga)
Riho Laurisaar Eesti Päevaleht 27. juuni 2009 00:00
http://www.epl.ee/news/kultuur/risto-jarv-muinasjutud-opetavad-meid-elama.d?id=51172171
Ansambel Vennaskond laulis kunagi, et muinasjutud võiksid meid elama õpetada. Muinasjuttudest võib tänini ühtteist õppida, kinnitab rahvaluulearhiivi uus juhataja, muinasjutu-uurija Risto Järv, kelle eestvedamisel ilmus hiljuti setu muinasjuttude DVD „Valgõ härg”. Ega inimene ole muutunud, põhjendab ta.
— Mida muinasjutud tänapäeva inimesele tähendavad, miks neid vaja on?
— Muinasjutt on lugu inimesest ja temas õnnest. Me arvame, et muinasjutud on ainult lasteraamatutes, aga tegelikult tavatseme muinasjutulist mõtteviisi ja loo ülesehitust kasutada paljude sündmuste kirjeldamiseks. Muinasjutt on argieluga põrkuv imelise mõõde; ütleme ju ikka mingi imelise kogemuse peale: „See oli nagu muinasjutus!”
Muinasjutu nüüdisvaste on seiklusfilmid ja muu selline – tänapäeva Tuhkatriinu-lugu algab hallist kontoritöötajast, kes satub ootamatute sündmuste keerisesse, ent saab hakkama ja saavutab õnne. Aga kõik see tuleb minevikust. Muinasjutt pakub meile arhetüüpseid kujusid, keda on kerge kasutada ja kellega samastuda.
— Kust sinu huvi muinasjuttude vastu pärineb, ilmselt lapsepõlvest?
— Muinasjutu ettelugemine mu lapseeas on küll üks mu esimesi mälestusi. Olin mõistagi hiljem ka ise ahne raamatulugeja, ent praegu üht muinasjuttu eraldi esile tuua ei oskagi. Taani folklorist Bengt Holbek, muinasjutu-uurimise suurkuju, on kirjutanud, et igal inimesel on lapsepõlve lemmikmuinasjutt, mis saadab teda läbi elu ja et hiljem inimese elukäiku analüüsides leiame, kuidas see mitmest küljest tema elu peegeldab – seda on mu vestlused üliõpilastega kinnitanud.
Muinasjutt mõjub ju meile tegelikult salaja – nagu reklaam. See juhib meid sageli alateadvuse kaudu. Muinasjuttude abil võime saada teada oma varjatud poolest. Seepärast on palju ka muinasjutuga seotud psühhoanalüütilisi käsitlusi.
— Jutuvestmine ei ole enam nii levinud kui vanasti, aga kas meil teatakse ja räägitakse muinasjutumaailmast rohkem või vähem kui näiteks meie naabrite juures?
— Need viisteist jutuvestjat, kelle lood plaadile said, on siiski vaid jäämäe tipp. Nii Setumaal kui ka mujal Eestis on igaühel omad lood rääkida. Siin on oluline see, et ka muinasjutu kuulamine on olnud pärimuslikus kultuuris lisaks lastele ka täisjõus inimeste asi. See on eesti jutuklubide käivitaja Piret Pääri idee – panna inimesed „oma lugu” rääkima, tema on just sel teemal äsja saanud valmis põneva filmi.
Lätlastel on sellised jutuklubid järjest populaarsemad. Aga kaugemale vaadates – paar kuud tagasi sain erakordse kogemuse Šotimaal, kus vesteti muinasjutte pubis – hulk rahvast tuli ühte Edinburghi kesklinna kõrtsituppa kokku kuulama šoti külast pärit vanemat jutumeest. Mõnusas hämaras kõrtsitoas pandi soovijate nimed kaustikusse kirja ning iga tahtja sai õhtul rääkida ühe muinasjutu.
Aga et muinasjutud pole ka tänapäeva Eesti täiskasvanutele sugugi võõrad, seda näitavad muinasjutuanekdoodid, mida olen samuti hiljuti analüüsinud. Delfi naljalehte on inimesed saatnud üksjagu muinasjutuanekdoote, kus tuntud muinasjututegelasi kasutatakse koomilises valguses. Sageli näidatakse neis just jutukangelaste „täiskasvanud” poolt.
— Meie muinasjutud on saanud ilmselt mõjusid nii idast kui ka läänest. Aga kas on mõni tuntud lugu, mida me võime täie õigusega autentselt enda omaks pidada?
— Sõna „autentne” on üks põnev sõna, mida kasutatakse sageli pärimusega paaris.
See on ju tavaline, et samad muinasjutud on tuntud eri rahvastel. Teisalt on aines olnud kergesti kohandatav – nii on läbi aja naabrite lood hõlpsasti üle võetud. Aga paar lugu plaadil on sellisena tuntud teadaolevalt ainult Setu alal – näiteks „Uba pidi taevasse”, mida plaadil räägib üks noorem setu jutuvestja.
— Miks „Valgõ härg” välja anti? Kust saab seda inimene, kes muinasjuttude vastu huvi tunneb?
— Mõte tuli ilmselt siis, kui andsin tudengitele kursust rahvajuttudest. Vaatasime videonäiteid ekspeditsioonidel kogutud juttudest. Siis tunduski, et need võivad huvi pakkuda ka teistele. Plaan oli juba päris ammu, aga kuna me polnud sellist asja varem teinud, läks meil päris pikalt aega. Mul oli kindel soov, et lugude all oleks nii setu-, kui ka eestikeelsed subtiitrid – sest kogemus üliõpilastega näitas, et mittesetul võib olla raske teksti mõista.
Kogumikku saab pärimuskultuuriga seotud asutustest, näiteks muuseumidest, aga see on müügil ka Apollo raamatupoes. See plaat läks kingiks kõigile Võru- ja Põlvamaa koolidele.
— Oled aprillist eesti rahvaluule arhiivi juhataja. Kas see tähendab, et peagi saame arhiivis lugeda suurt hulka ammuse aja muinasjutte?
— Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiiv Tartus on tõepoolest hiiglasuur maailm, mis vajaks rahvale palju lähemale toomist, kui oleme seni suutnud. Samuti tuleks püüda muuta argiteadvuses ikka veel olevat kujutlust folkloorist kui ainult mineviku kultuurist – folkloori luuakse kogu aeg ning seda talletatakse ja avaldatakse pidevalt.
— On sul plaanis veel midagi samalaadset nagu kõnealune DVD?
— DVD-d esialgu plaanis pole, küll peaks varsti trükist tulema samuti kaua valminud mahukas imemuinasjuttude antoloogia, kuhu oleme koos kolleegidega Tartu ülikoolist valinud igast eesti imemuinasjutust mitu varianti. Need annavad ülevaate kogu eesti muinasjuturepertuaarist.
Aga jah, just tänapäevasele pärimusele tahaks rõhuda.
— Kas muinasjututraditsioon jääb elama?
— Kindlasti pole muinasjutt surmale määratud, sest kuigi see taust võib meile tunduda võõras, räägib muinasjutt ju inimesest – ka loomamuinasjutt räägib inimesest. Ega inimene ole muutunud, tema mured ja teemad pole kadunud. Muinasjutud võiks olla sidemeks mineviku ja tänapäeva vahel.
Kes ta on?
Risto Järv
Sündinud 15. jaanuaril
1971 Tallinnas
Haridus
•• 1989 Tallinna ühisgümnaasium
•• 1995 Tartu ülikool, folkloristika
•• 2005 Tartu ülikool, doktorikraad
Töö
•• 2009 kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi juhataja, Tartu ülikooli dotsent
•• 2006–2009 Tartu ülikooli vanemteadur
•• 1997–2006 Tartu ülikooli teadur
Muinasjutuüllitised
•• 2009 DVD „Valgõ härg / Valge härg” koostaja. Plaadil on kaks tosinat muinasjuttu 15 setu jutuvestjalt, kaasas vihik juttude setukeelse tekstiga.
•• 2006 „Taevane pulm. Eesti rahvajutte” toimetaja (koos Piret Pääri ja Anne Türnpuga)
•• 2005 teksti- ja CD-antoloogia „Regivärsist netinaljadeni” koostaja-toimetaja (koos Taive Särjega)
•• 2004 muinasjutuväljaanne „Kahrukõrvaga Ivvan” koostaja (koos Paul Haguga)
Muinasjutt jutustab: tütarlapsest sirgub naine
Evelin Lepp http://www.folklore.ee/era/nt/PF10/10Lepp.htm#a1
Viimastel aastakümnetel on folkloristikas keskendutud juttude ja jutustajate vaheliste seoste süvendatud uurimisele. Sellest, et jutustajate ja kuulajate elutingimuste ning juttude maailma vahel on alati eksisteerinud tihedad sidemed (vt nt Holbek 1987: 182), on saanud juba käibetõena võetav väide. Imepärased elemendid muinasjutus saavad vasted reaalses maailmas, olles ennekõike sümboolsed. Sümbol annab edasi emotsioone ja muljeid, mis vastavad reaalse maailma reaalsetele olenditele ja sündmustele (samas: 405–409). See interpretatsioon põhineb eeldusel, et jutus kajastamist leidev maailm on teisiti nähtud reaalne maailm, kuid selleks, et sümbolid püsiksid ning muinasjuttudes säiliksid oma kindlad jooned, peavad nad sisaldama midagi üldinimlikku, alateadvusele tähtsat ja eri rahvaste esindajaile tüüpilist.
B. Holbeki arvamust silmas pidades näib, et kõigile imelistele motiividele (või sümbolitele, nagu tema neid nimetab) leiduvad vasted reaalses igapäevaelus ja ses mõttes ei saa neid imeks pidada. Näiteks seletab ta kuningatütre ohverdamist lohemaole kui sümboolset väljendust isa ülemvõimust perekonnas – see on meeskangelase ettekujutus oma väljavalitu isast kui koletisest.
Käesolev artikkel on käsitlus muinasjutust AT 311, tüübinimetusega „Naistetapja ja kolm õde”. Tegemist on subjektiivse vaatenurgaga, mis ei pretendeeri enamale selle muinasjututüübi ühe interpretatsioonivõimaluse esitamisest. Soovin vaid selgitada seda, millise tähenduse on AT 311 variantides leiduvad motiivid minu jaoks mõnede interpretatsioonide taustal saanud. Analüüsimiseks olen kasutanud uurimisprojekti „Eesti imemuinasjutud” käigus Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjalistest kogudest aastatel 1999–2002 arvutisse sisestatud tekste. Üldse on AT 311 tekste Eesti Rahvaluule Arhiivis u 50 varianti ja kontaminatsiooni. Parema selguse huvides lisan ka ühe lühema teisendi.
Kuldmuna
Üts ema oli oma kolme tütrega talvel toas tööd teinud. Ta ise oli kangast nitsesse pannud, nitseid tuli puutus ja ta oli üht tütart käskinud aida juure nitsete järele. Tütar läinud aita ja näinud üht kuldmuna, ta hakkas teda kinni võtma, aga muna muutis ennast suures mehes, kes tedä naeses võtnud ja ära viinud. Mees ise läinud kodust ära, annud naesele suure hulga võtmeid ja lubanud teda peale ühe tua kõik läbi käia. Naene ei kartnud (midagi) mitte vaid läks ka sinna tuppa, seal oli hulga surnuid ja suur tõrre verega, ka kõik tuba oli verega koos olnud. Välja tulles sattus naese võtti põranda peale ja sai verega kokku, naene ei hoolinud sellest midagi vaid tuli välja ja pööras ukse kinni. Mees tuli kodu vaatas võtmeid nägi seal vere pleki ja (tahtis) tappis naese ära. Ema saatis tõise tütre vaatama kuhu esimene jäi. Sellele sündis niisama nagu esimeselegi. Viimaks saatis ema kolmanda selle võttis ka see enesele naeses andis temale võtmed ja ütles niisamuti nagu esimestelegi. Kolmas läks ka keedud tuppa sisse aga pantis võtme ühe vana naese oppusel vöö alla ja võtti ei satunud maha. Ta nägi et tema kaks õde senna ära ollivad tappetud tulli koju ja andis kõigele külarahvale teada, need läksivad ja võtsivad selle mehe kinni ajasivad kotti ja peksivad teda seeni kui ta pidi ütlema kudas need elusse tulevad. Külarahvas tegivad ta õpetuse järele ja kõik tullivad jälle elusse, tänasivad seda tüdrukud kes neid ja külarahvast kes neid õnnetuses päästsivad.
E 45579/81 < Võru – Johannes Samson (1905).
Paljud uurijad on seostanud muinasjutte initsiatsioonirituaalidega. Vastavalt peategelase soole võib imemuinasjutte jagada maskuliinse ja feminiinse süžeega juttudeks. Maskuliinsetes muinasjuttudes vastab naisrollide tegevus meeste väärtusi esindava ühiskonna aktsepteeritud normidele, feminiinsetes muinasjuttudes peegeldub aga ka naise enda teadvus. V. Propp (1998) on viidanud kangelasmuinasjuttude ja meeste täiskasvanuikka jõudmise rituaalide seosele. Feminiinsete muinasjuttude seotusele rituaalidega ning uurijatele, kes selle teemaga on tegelenud, juhib tähelepanu L. Röhrich oma uurimuses „Folktales and Reality” (1991: 98).
Muinasjuttude, nagu „Lumivalguke” (AT 709) ning „Okasroosike” (AT 410), interpretatsioonides käsitletakse nende juttude sõnumit kui tütarlaste eraldamist üksindusse esimese menstruatsiooni ajal traditsioonilistes ühiskondades. Mitmed hilisemad uurimused, millele toetub ka I. Cardigos oma FFC sarjas ilmunud põhjalikus uurimuses portugali muinasjuttudest, väidavad, et feminiinsed muinasjutud toovad esile kogu naise elu pöördepunktide mudeli: puberteediea, abielu ning elu andmise lapsele (Cardigos 1996: 25). Feminiinseid imemuinasjutte on võimalik seostada initsiatsioonirituaalidega, mis „tulenevad naise bioloogiliselt programmeeritud kriiside esiletõstmisest” (samas: 26).
Imemuinasjuttudele muidu iseloomulikku armusuhet käsitletavas aktiivse naiskangelasega (ehk siis feminiinses) muinasjutus ei arene – ei tüdrukute ja röövija vahel, ega rutta ka ükski vapper rüütel kangelannasid päästma. Tüdrukud lihtsalt varastatakse. Mitmes variandis püüavad tütred vanemate poole pöörduda, aga neil ei lasta seda teha. Mõnes variandis eksivad tüdrukud metsa, satuvad kulli või kassi püüdes vanapagana majja, härg viskab neiu oma sarvedele või võtab tüdruku kinni karu. Paaris tekstis on öeldud, et vanapagan viinud tüdruku oma majja ja tahtnud naiseks võtta. Paaris tekstis seisab otsesõnu varastanud.
L. Röhrichi (1984: 133) arvates peegeldab usk nõidadesse meeste hirme naiste ees, kuid samamoodi võivad noored naised tunda hirmu näiteks mehelemineku kui millegi täiesti uuega kokkupuutumise ees. Hirm võis olla veel suurem, kui kosilane tuli kaugelt või kuulus hoopis teise vanuserühma.
Võib arvata, et uuritavas muinasjutus leidub otseseid viiteid naisetõmbamise kombele kauges minevikus, kuid seda on võimalik seletada ka lihtsamalt, kõige tavalisema hirmuga mehelemineku ees. Võõrast, kes vaadeldud tekstides tüdrukud kaasa viib, võrreldakse pea alati vanapaganaga. Suuremas osas variantidest nimetab jutustaja kohe loo alguses, et tegemist on vanapagana, vanajuuda, vanapoisi või vanamehega, ka saksa või mõisnikuga. Teise võimalusena ilmub „kosilane” looma või linnu kujul. Tihti iseloomustab ilmuvat looma ka midagi ebareaalset, näiteks on ta kuldne. Paaris variandis ilmub must härg, ühes variandis kuldne kull või meelitab kuldkass tüdrukud oma maja vaatama. Kahr e karu on tüdrukute röövijaks ühes setu variandis. Kolmas ja samas minu jaoks kõige huvitavam võimalus kosilase saabumiseks on veerev kuldne muna. Selliseid muinasjutte leidub ERA-s kümmekond ning neis variantides paljastab kosilane oma tõelise palge veidi hiljem, muutudes siis ikkagi koletiseks.
Holbek on seisukohal, et Aarne–Thompsoni imemuinasjuttude rühmast (AT 300–749) tuleb välja arvata sinna valesti tüpologiseeritud nn lastemuinasjutud (children’s fairy tales). Lastemuinasjuttudeks nimetab Holbek (1987: 160–161) kõiki neid, mis lõppevad ilma pulmadeta, ning nende hulka on ta arvanud ka siin käsitletava AT 311. Siinkohal ei saa ma Holbekiga täielikult nõustuda, sest tüdrukud röövitakse ühe eesmärgiga: et nad täidaksid oma uues elupaigas naise rolli, st keedaksid, küpsetaksid ja koristaksid; neile usaldatakse (sümboolne) võtmekimp. Jutus esile kerkiv veresümboolika on vähemalt sama intensiivne või intensiivsemgi kui teistes sama temaatikat käsitlevais feminiinsetes või maskuliinsetes imemuinasjuttudes.
Olen ikka püüdnud järgida J. Semperi sõnu „Kalevipoja” rahvaluule-motiivide freudistliku analüüsi puhul, et ühegi meetodiga ei maksa liiale minna ning tasub meeles pidada, et traditsiooniliste kultuuride inimeste eesmärgiks polnud tuleviku kultuuriinimestele „peavalu” tekitada (vt Semper 1997: 10). Kuid siiski on muinasjuttude, müütide ja regilaulude tõlgendamine freudistliku psühhoanalüüsi seisukohti arvestades andnud huvitavaid ja uuenduslikke võimalusi tekstide analüüsiks, nagu Semperi enese teoses või Cardigose mainitud uurimuses portugali muinasjuttudest (Semper 1997; Cardigos 1996). Nendega lähemalt tutvudes avardus käsitletav lugu minu jaoks veelgi.
Tavaliselt laheneb imemuinasjutu konflikt kangelanna abiellumisega või varem abiellunud kaasade triumfiga, kuid selles loos ei näe me üht ega teist. Cardigose uurimust lugedes muutus minu jaoks väga tähendusrikkaks veresümboolika, mida on nimetatud naise elu pöördepunktide tähistajaks muinasjuttudes. Cardigos nimetab neid pöördehetki ka kriisideks, kuid enne kõike muud on veri märk kangelanna täiskasvanuks saamisest, viljakusest, mis omakorda on eelduseks naisterahva elu n-ö tähtsündmusele (vähemalt muinasjuttudes) – lapse sünnile (Cardigos 1996: 47–48). Ka näiteks „Okasroosikese” ja „Lumivalgukese” muinasjuttude puhul on veresümboolikal tähtis roll: esimesel juhul veristab kangelanna oma sõrme, teisel juhul tuleb kangelanna hukata, kuid võõrasemale viiakse hoopis mõne metslooma verine elund. Käsitletava muinasjutu keskseks motiiviks on võigas stseen keelatud ruumist, pikemates variantides kirjeldatakse seda põhjalikumalt ning korratakse üha uuesti iga keelatud tuppa sattunud tüdruku puhul.
Eri eluperioodidega ning veresümboolikaga seostub ka inimese surm. Ikka rohkem naiste kui meeste pärusmaa on olnud sünni- ja surmakombestiku ning sellega seotud maagia tundmine, mis samuti seostub naisterahva elu perioodilisusega – sel alal on naistel täita koguni mediaatori roll, kuid kombestiku valdamine pole midagi kaasasündinut. Rännakud teispoolsusesse on muinasjuttudes seiklused, millesse on segatud nii mees- kui naiskangelased. Rännakuid võib tõlgendada ka sümboolseteks väljendusteks oma elu varjukülje, sealhulgas teatava kombestiku tundmaõppimisest (samas: 50), sest see pool elust pidi traditsioonilises ühiskonnas olema avalikkuse eest varjatud. Siinkohal tasub aga meelde tuletada, et menstruatsioon on ajast aega olnud ka naistele endile tabuteema, rääkimata usundeist, mis naisi sel ajal ebapuhtaks peavad (vt nt piiblis 3. Mo 15:25; 3. Mo 20:18; Hs 18:6). Kangelanna pääsemiseks teispoolsusest, nt kuningatütre vabastamiseks nõidusest, on ennekõike just maskuliinsetes muinasjuttudes hädavajalik meeskangelase sekkumine, nagu on vajalik meeskangelase olemasolu üleüldse kangelannale tema elu pöördepunktide teadvustamiseks.
Muna on rahvausundis seostatud maagia ning tabuga mitmel pool maailmas, nii ka Eestis (Lechner 1981: 1112; Wiedemann 2002: 13). Veerev muna võis tähendada nt nõia saadetud haigust (vt H III 24, 427/8; H III 24, 440/1), (kuu)haiguseks on aga rahva seas nimetatud ka naisterahva igakuist veritsust. Kõnealuses muinasjutus on kuldne muna, nagu juba mainitud, naistetapja üks võimalik ilmumiskuju. Mõnedes teistes variantides on muna aga alternatiiviks võtmele, mis avab keelatud toa ukse. See võimalus on välja toodud ka Aarne–Thompsoni tüübikataloogis (1961: 101).
Isakoju tagasi pöördudes on muinasjutu kangelanna justkui tähtsamaks, täiskasvanuks saanud, n-ö taas „ellu ärganud”. Maksab tähele panna, et muinasjuttudes väljendatakse inimeste sisemisi rikkusi nende tegudega. Tegelastel puudub kirjeldustes sisemine maailm, sest nad ise ongi selle sisemise maailma väljendused. Igasugune puudus väljendab peategelase nõrkust ja võimu puudumist, selle puuduse likvideerimine aga võimu saavutamist (Cardigos 1996: 61, 64). Selle muinasjututüübi paljudes variantides saabub kadunud tüdruk tagasi rikkana, mis võib tähistada tema muutunud staatust perekonnas, ta on valmis kandma täiskasvanud naise rolli ning tema väärtus inimesena on tõusnud. Imemuinasjuttudes tavapärase noorpaari triumfi asemel näeme siin isiklikku triumfi. Muinasjutu ideed sõnastades sobib tsiteerida Cardigose suurepärast uurimust: „Feminiinsed muinasjutud on dekodeeritavad suuliste kombetalitustena rituaali enda asemel tütarlapse sirgumisel naiseks” (Cardigos 1996: 26). Muinasjuttu „Naistetapja ja kolm õde”, milles käsitletakse sama probleemi, mida teisteski feminiinsetes või maskuliinsetes muinasjuttudes, ei saa pidada „lastemuinasjutuks”. Tütarlaste röövimine, keelatud verine kamber, muna kui sümbolkujund – nende motiivide põhjal ongi see muinasjutt saanud minu jaoks reaalset elu kajastavaks jutuks, mille sümboolset rännakut võib tõlgendada ka täiskasvanuks saava tütarlapsega toimuvate muutuste metafoorina.
Käsikirjalised materjalid Eesti Rahvaluule Arhiivis
EKS 4º5, 808/10 (12) < Pilistvere
H I 3, 277/82 (1) < Tarvastu
H I 7, 717/20 (16) < Saarde
H II 8, 305/13 (6) < Jõhvi
H II 17, 879/84 (1) < Karuse
H II 28, 33/4 (11) < Äksi
H II 32, 981/5 (1) < Vastseliina
H II 36, 473/8 (5) < Vaivara
H II 44, 360/4 (1) < Otepää
H II 46, 281/8 < Haljala
H II 50, 707/11 (2) < Äksi
H II 51, 117/8 (83) < Võnnu
H II 52, 491/507 (33) < Räpina
H II 52, 520/7 (35) < Räpina
H II 53, 437/9 (2) < Väike-Maarja
H II 54, 341/3 < Vigala
H II 56, 652/5 (2) < Kambja
H II 64, 180 (1) < Vastseliina < Setu
H II 70, 343/6 (19) < Vastseliina < Setu
H III 30, 833/6 (16) < Vastseliina
H, R 1, 129/31 < ?
H, Jõgever I, 46/50 < Saarde
H, Jõgever I, 50/3 (111) < Pilistvere
E 308/12 (2) < Lätimaa < Saaremaa
E 3018/21 (17) < Helme
E 9576/83 < Haljala
E 12108/10 (6) < Ambla
E 15800/3 < Narva
E 16834/5 < Pärnu
E 21972/7 < Vaivara
E 26082/5 < Viljandi < Pärnu
E 30736/8 < Helme
E 33037/9 (7) < Kadrina
E 40029/39 < Kadrina
E 45579/81 < Võru
S 2090/9 (20) < Setu, Vilo v
ERA II 63, 494/5 (46) < Urvaste
ERA II 125, 289/95 (3) < Jõhvi
ERA II 194, 288/95 (21) < Setu, Vilo v
Kirjandus
AT = Aarne, Antti; Thompson, Stith 1961. The Types of the Folktale. A Classification and Bibliography. FFC 184. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.
Cardigos, Isabel 1996. In and Out of Enchantment: Blood Symbolism and Gender in Portugese Fairytales. FFC 260. Helsinki: Academia Scientiarum Fennica.
Holbek, Bengt 1987. Interpretation of Fairy Tales. Danish Folklore in a European Perspective. FFC 239. Helsinki: Academia Scientiarum Fennica.
Lechner, Maria Lioba 1981. Sub Ei, Eier. – Enzyklopädie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzählforschung, Band 3. Herausgeg. K. Ranke. Berlin, New York: Walter de Gruyter, S. 1107–1118.
Propp, Vladimir 1998 = В. Я. Пропп. Морфология сказки. Историче¬ские корни волшебной сказки. Moсква: Лабиринт.
Röhrich, Lutz 1984. The quest of meaning in folk-narrative research. What does meaning mean and what is the meaning of mean? – Scandinavian Yearbook of Folklore. Ed. B. R. Jonsson. Uppsala, pp. 127–138.
Röhrich, Lutz 1991. Folktales and Reality. Bloomington: Indiana University Press.
Semper, Johannes 1997. Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs. Tallinn: Olion.
Wiedemann, Ferdinand Johann 2002. Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten. http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/aiale/.
Artikkel on seotud Eesti Teadusfondi projektiga nr 3894.
B. Holbeki arvamust silmas pidades näib, et kõigile imelistele motiividele (või sümbolitele, nagu tema neid nimetab) leiduvad vasted reaalses igapäevaelus ja ses mõttes ei saa neid imeks pidada. Näiteks seletab ta kuningatütre ohverdamist lohemaole kui sümboolset väljendust isa ülemvõimust perekonnas – see on meeskangelase ettekujutus oma väljavalitu isast kui koletisest.
Käesolev artikkel on käsitlus muinasjutust AT 311, tüübinimetusega „Naistetapja ja kolm õde”. Tegemist on subjektiivse vaatenurgaga, mis ei pretendeeri enamale selle muinasjututüübi ühe interpretatsioonivõimaluse esitamisest. Soovin vaid selgitada seda, millise tähenduse on AT 311 variantides leiduvad motiivid minu jaoks mõnede interpretatsioonide taustal saanud. Analüüsimiseks olen kasutanud uurimisprojekti „Eesti imemuinasjutud” käigus Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjalistest kogudest aastatel 1999–2002 arvutisse sisestatud tekste. Üldse on AT 311 tekste Eesti Rahvaluule Arhiivis u 50 varianti ja kontaminatsiooni. Parema selguse huvides lisan ka ühe lühema teisendi.
Kuldmuna
Üts ema oli oma kolme tütrega talvel toas tööd teinud. Ta ise oli kangast nitsesse pannud, nitseid tuli puutus ja ta oli üht tütart käskinud aida juure nitsete järele. Tütar läinud aita ja näinud üht kuldmuna, ta hakkas teda kinni võtma, aga muna muutis ennast suures mehes, kes tedä naeses võtnud ja ära viinud. Mees ise läinud kodust ära, annud naesele suure hulga võtmeid ja lubanud teda peale ühe tua kõik läbi käia. Naene ei kartnud (midagi) mitte vaid läks ka sinna tuppa, seal oli hulga surnuid ja suur tõrre verega, ka kõik tuba oli verega koos olnud. Välja tulles sattus naese võtti põranda peale ja sai verega kokku, naene ei hoolinud sellest midagi vaid tuli välja ja pööras ukse kinni. Mees tuli kodu vaatas võtmeid nägi seal vere pleki ja (tahtis) tappis naese ära. Ema saatis tõise tütre vaatama kuhu esimene jäi. Sellele sündis niisama nagu esimeselegi. Viimaks saatis ema kolmanda selle võttis ka see enesele naeses andis temale võtmed ja ütles niisamuti nagu esimestelegi. Kolmas läks ka keedud tuppa sisse aga pantis võtme ühe vana naese oppusel vöö alla ja võtti ei satunud maha. Ta nägi et tema kaks õde senna ära ollivad tappetud tulli koju ja andis kõigele külarahvale teada, need läksivad ja võtsivad selle mehe kinni ajasivad kotti ja peksivad teda seeni kui ta pidi ütlema kudas need elusse tulevad. Külarahvas tegivad ta õpetuse järele ja kõik tullivad jälle elusse, tänasivad seda tüdrukud kes neid ja külarahvast kes neid õnnetuses päästsivad.
E 45579/81 < Võru – Johannes Samson (1905).
Paljud uurijad on seostanud muinasjutte initsiatsioonirituaalidega. Vastavalt peategelase soole võib imemuinasjutte jagada maskuliinse ja feminiinse süžeega juttudeks. Maskuliinsetes muinasjuttudes vastab naisrollide tegevus meeste väärtusi esindava ühiskonna aktsepteeritud normidele, feminiinsetes muinasjuttudes peegeldub aga ka naise enda teadvus. V. Propp (1998) on viidanud kangelasmuinasjuttude ja meeste täiskasvanuikka jõudmise rituaalide seosele. Feminiinsete muinasjuttude seotusele rituaalidega ning uurijatele, kes selle teemaga on tegelenud, juhib tähelepanu L. Röhrich oma uurimuses „Folktales and Reality” (1991: 98).
Muinasjuttude, nagu „Lumivalguke” (AT 709) ning „Okasroosike” (AT 410), interpretatsioonides käsitletakse nende juttude sõnumit kui tütarlaste eraldamist üksindusse esimese menstruatsiooni ajal traditsioonilistes ühiskondades. Mitmed hilisemad uurimused, millele toetub ka I. Cardigos oma FFC sarjas ilmunud põhjalikus uurimuses portugali muinasjuttudest, väidavad, et feminiinsed muinasjutud toovad esile kogu naise elu pöördepunktide mudeli: puberteediea, abielu ning elu andmise lapsele (Cardigos 1996: 25). Feminiinseid imemuinasjutte on võimalik seostada initsiatsioonirituaalidega, mis „tulenevad naise bioloogiliselt programmeeritud kriiside esiletõstmisest” (samas: 26).
Imemuinasjuttudele muidu iseloomulikku armusuhet käsitletavas aktiivse naiskangelasega (ehk siis feminiinses) muinasjutus ei arene – ei tüdrukute ja röövija vahel, ega rutta ka ükski vapper rüütel kangelannasid päästma. Tüdrukud lihtsalt varastatakse. Mitmes variandis püüavad tütred vanemate poole pöörduda, aga neil ei lasta seda teha. Mõnes variandis eksivad tüdrukud metsa, satuvad kulli või kassi püüdes vanapagana majja, härg viskab neiu oma sarvedele või võtab tüdruku kinni karu. Paaris tekstis on öeldud, et vanapagan viinud tüdruku oma majja ja tahtnud naiseks võtta. Paaris tekstis seisab otsesõnu varastanud.
L. Röhrichi (1984: 133) arvates peegeldab usk nõidadesse meeste hirme naiste ees, kuid samamoodi võivad noored naised tunda hirmu näiteks mehelemineku kui millegi täiesti uuega kokkupuutumise ees. Hirm võis olla veel suurem, kui kosilane tuli kaugelt või kuulus hoopis teise vanuserühma.
Võib arvata, et uuritavas muinasjutus leidub otseseid viiteid naisetõmbamise kombele kauges minevikus, kuid seda on võimalik seletada ka lihtsamalt, kõige tavalisema hirmuga mehelemineku ees. Võõrast, kes vaadeldud tekstides tüdrukud kaasa viib, võrreldakse pea alati vanapaganaga. Suuremas osas variantidest nimetab jutustaja kohe loo alguses, et tegemist on vanapagana, vanajuuda, vanapoisi või vanamehega, ka saksa või mõisnikuga. Teise võimalusena ilmub „kosilane” looma või linnu kujul. Tihti iseloomustab ilmuvat looma ka midagi ebareaalset, näiteks on ta kuldne. Paaris variandis ilmub must härg, ühes variandis kuldne kull või meelitab kuldkass tüdrukud oma maja vaatama. Kahr e karu on tüdrukute röövijaks ühes setu variandis. Kolmas ja samas minu jaoks kõige huvitavam võimalus kosilase saabumiseks on veerev kuldne muna. Selliseid muinasjutte leidub ERA-s kümmekond ning neis variantides paljastab kosilane oma tõelise palge veidi hiljem, muutudes siis ikkagi koletiseks.
Holbek on seisukohal, et Aarne–Thompsoni imemuinasjuttude rühmast (AT 300–749) tuleb välja arvata sinna valesti tüpologiseeritud nn lastemuinasjutud (children’s fairy tales). Lastemuinasjuttudeks nimetab Holbek (1987: 160–161) kõiki neid, mis lõppevad ilma pulmadeta, ning nende hulka on ta arvanud ka siin käsitletava AT 311. Siinkohal ei saa ma Holbekiga täielikult nõustuda, sest tüdrukud röövitakse ühe eesmärgiga: et nad täidaksid oma uues elupaigas naise rolli, st keedaksid, küpsetaksid ja koristaksid; neile usaldatakse (sümboolne) võtmekimp. Jutus esile kerkiv veresümboolika on vähemalt sama intensiivne või intensiivsemgi kui teistes sama temaatikat käsitlevais feminiinsetes või maskuliinsetes imemuinasjuttudes.
Olen ikka püüdnud järgida J. Semperi sõnu „Kalevipoja” rahvaluule-motiivide freudistliku analüüsi puhul, et ühegi meetodiga ei maksa liiale minna ning tasub meeles pidada, et traditsiooniliste kultuuride inimeste eesmärgiks polnud tuleviku kultuuriinimestele „peavalu” tekitada (vt Semper 1997: 10). Kuid siiski on muinasjuttude, müütide ja regilaulude tõlgendamine freudistliku psühhoanalüüsi seisukohti arvestades andnud huvitavaid ja uuenduslikke võimalusi tekstide analüüsiks, nagu Semperi enese teoses või Cardigose mainitud uurimuses portugali muinasjuttudest (Semper 1997; Cardigos 1996). Nendega lähemalt tutvudes avardus käsitletav lugu minu jaoks veelgi.
Tavaliselt laheneb imemuinasjutu konflikt kangelanna abiellumisega või varem abiellunud kaasade triumfiga, kuid selles loos ei näe me üht ega teist. Cardigose uurimust lugedes muutus minu jaoks väga tähendusrikkaks veresümboolika, mida on nimetatud naise elu pöördepunktide tähistajaks muinasjuttudes. Cardigos nimetab neid pöördehetki ka kriisideks, kuid enne kõike muud on veri märk kangelanna täiskasvanuks saamisest, viljakusest, mis omakorda on eelduseks naisterahva elu n-ö tähtsündmusele (vähemalt muinasjuttudes) – lapse sünnile (Cardigos 1996: 47–48). Ka näiteks „Okasroosikese” ja „Lumivalgukese” muinasjuttude puhul on veresümboolikal tähtis roll: esimesel juhul veristab kangelanna oma sõrme, teisel juhul tuleb kangelanna hukata, kuid võõrasemale viiakse hoopis mõne metslooma verine elund. Käsitletava muinasjutu keskseks motiiviks on võigas stseen keelatud ruumist, pikemates variantides kirjeldatakse seda põhjalikumalt ning korratakse üha uuesti iga keelatud tuppa sattunud tüdruku puhul.
Eri eluperioodidega ning veresümboolikaga seostub ka inimese surm. Ikka rohkem naiste kui meeste pärusmaa on olnud sünni- ja surmakombestiku ning sellega seotud maagia tundmine, mis samuti seostub naisterahva elu perioodilisusega – sel alal on naistel täita koguni mediaatori roll, kuid kombestiku valdamine pole midagi kaasasündinut. Rännakud teispoolsusesse on muinasjuttudes seiklused, millesse on segatud nii mees- kui naiskangelased. Rännakuid võib tõlgendada ka sümboolseteks väljendusteks oma elu varjukülje, sealhulgas teatava kombestiku tundmaõppimisest (samas: 50), sest see pool elust pidi traditsioonilises ühiskonnas olema avalikkuse eest varjatud. Siinkohal tasub aga meelde tuletada, et menstruatsioon on ajast aega olnud ka naistele endile tabuteema, rääkimata usundeist, mis naisi sel ajal ebapuhtaks peavad (vt nt piiblis 3. Mo 15:25; 3. Mo 20:18; Hs 18:6). Kangelanna pääsemiseks teispoolsusest, nt kuningatütre vabastamiseks nõidusest, on ennekõike just maskuliinsetes muinasjuttudes hädavajalik meeskangelase sekkumine, nagu on vajalik meeskangelase olemasolu üleüldse kangelannale tema elu pöördepunktide teadvustamiseks.
Muna on rahvausundis seostatud maagia ning tabuga mitmel pool maailmas, nii ka Eestis (Lechner 1981: 1112; Wiedemann 2002: 13). Veerev muna võis tähendada nt nõia saadetud haigust (vt H III 24, 427/8; H III 24, 440/1), (kuu)haiguseks on aga rahva seas nimetatud ka naisterahva igakuist veritsust. Kõnealuses muinasjutus on kuldne muna, nagu juba mainitud, naistetapja üks võimalik ilmumiskuju. Mõnedes teistes variantides on muna aga alternatiiviks võtmele, mis avab keelatud toa ukse. See võimalus on välja toodud ka Aarne–Thompsoni tüübikataloogis (1961: 101).
Isakoju tagasi pöördudes on muinasjutu kangelanna justkui tähtsamaks, täiskasvanuks saanud, n-ö taas „ellu ärganud”. Maksab tähele panna, et muinasjuttudes väljendatakse inimeste sisemisi rikkusi nende tegudega. Tegelastel puudub kirjeldustes sisemine maailm, sest nad ise ongi selle sisemise maailma väljendused. Igasugune puudus väljendab peategelase nõrkust ja võimu puudumist, selle puuduse likvideerimine aga võimu saavutamist (Cardigos 1996: 61, 64). Selle muinasjututüübi paljudes variantides saabub kadunud tüdruk tagasi rikkana, mis võib tähistada tema muutunud staatust perekonnas, ta on valmis kandma täiskasvanud naise rolli ning tema väärtus inimesena on tõusnud. Imemuinasjuttudes tavapärase noorpaari triumfi asemel näeme siin isiklikku triumfi. Muinasjutu ideed sõnastades sobib tsiteerida Cardigose suurepärast uurimust: „Feminiinsed muinasjutud on dekodeeritavad suuliste kombetalitustena rituaali enda asemel tütarlapse sirgumisel naiseks” (Cardigos 1996: 26). Muinasjuttu „Naistetapja ja kolm õde”, milles käsitletakse sama probleemi, mida teisteski feminiinsetes või maskuliinsetes muinasjuttudes, ei saa pidada „lastemuinasjutuks”. Tütarlaste röövimine, keelatud verine kamber, muna kui sümbolkujund – nende motiivide põhjal ongi see muinasjutt saanud minu jaoks reaalset elu kajastavaks jutuks, mille sümboolset rännakut võib tõlgendada ka täiskasvanuks saava tütarlapsega toimuvate muutuste metafoorina.
Käsikirjalised materjalid Eesti Rahvaluule Arhiivis
EKS 4º5, 808/10 (12) < Pilistvere
H I 3, 277/82 (1) < Tarvastu
H I 7, 717/20 (16) < Saarde
H II 8, 305/13 (6) < Jõhvi
H II 17, 879/84 (1) < Karuse
H II 28, 33/4 (11) < Äksi
H II 32, 981/5 (1) < Vastseliina
H II 36, 473/8 (5) < Vaivara
H II 44, 360/4 (1) < Otepää
H II 46, 281/8 < Haljala
H II 50, 707/11 (2) < Äksi
H II 51, 117/8 (83) < Võnnu
H II 52, 491/507 (33) < Räpina
H II 52, 520/7 (35) < Räpina
H II 53, 437/9 (2) < Väike-Maarja
H II 54, 341/3 < Vigala
H II 56, 652/5 (2) < Kambja
H II 64, 180 (1) < Vastseliina < Setu
H II 70, 343/6 (19) < Vastseliina < Setu
H III 30, 833/6 (16) < Vastseliina
H, R 1, 129/31 < ?
H, Jõgever I, 46/50 < Saarde
H, Jõgever I, 50/3 (111) < Pilistvere
E 308/12 (2) < Lätimaa < Saaremaa
E 3018/21 (17) < Helme
E 9576/83 < Haljala
E 12108/10 (6) < Ambla
E 15800/3 < Narva
E 16834/5 < Pärnu
E 21972/7 < Vaivara
E 26082/5 < Viljandi < Pärnu
E 30736/8 < Helme
E 33037/9 (7) < Kadrina
E 40029/39 < Kadrina
E 45579/81 < Võru
S 2090/9 (20) < Setu, Vilo v
ERA II 63, 494/5 (46) < Urvaste
ERA II 125, 289/95 (3) < Jõhvi
ERA II 194, 288/95 (21) < Setu, Vilo v
Kirjandus
AT = Aarne, Antti; Thompson, Stith 1961. The Types of the Folktale. A Classification and Bibliography. FFC 184. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.
Cardigos, Isabel 1996. In and Out of Enchantment: Blood Symbolism and Gender in Portugese Fairytales. FFC 260. Helsinki: Academia Scientiarum Fennica.
Holbek, Bengt 1987. Interpretation of Fairy Tales. Danish Folklore in a European Perspective. FFC 239. Helsinki: Academia Scientiarum Fennica.
Lechner, Maria Lioba 1981. Sub Ei, Eier. – Enzyklopädie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzählforschung, Band 3. Herausgeg. K. Ranke. Berlin, New York: Walter de Gruyter, S. 1107–1118.
Propp, Vladimir 1998 = В. Я. Пропп. Морфология сказки. Историче¬ские корни волшебной сказки. Moсква: Лабиринт.
Röhrich, Lutz 1984. The quest of meaning in folk-narrative research. What does meaning mean and what is the meaning of mean? – Scandinavian Yearbook of Folklore. Ed. B. R. Jonsson. Uppsala, pp. 127–138.
Röhrich, Lutz 1991. Folktales and Reality. Bloomington: Indiana University Press.
Semper, Johannes 1997. Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs. Tallinn: Olion.
Wiedemann, Ferdinand Johann 2002. Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten. http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/aiale/.
Artikkel on seotud Eesti Teadusfondi projektiga nr 3894.
Muinasjutud ei ole meie ümbert kadunud Margus Haav Sakala 17.05.2010 16:23
http://www.sakala.ajaleht.ee/261359/muinasjutud-ei-ole-meie-umbert-kadunud/
Eesti rahvaluule arhiivis leidub ligi 6000 käsikirjalist imemuinasjuttu ning esinduslik osa nendest on nüüd jõudnud ehedal kujul ja ilustamata kõvade kaante vahele.
Kopsakas raamat «Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud» juhatab sisse teadusliku väljaandeseeria «Monumenta Estoniae Antiquae» uue sarja. Esimesest köitest leiab ka hea hulga Viljandimaalt üleskirjutatud muinasjutte.
Üks raamatu koostajaid, Eesti kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv on veendunud, et muinasjutud ei ole meie ümbert kuhugi kadunud. Muinasjutuainest võib kohata peaaegu kõikjal: filmides, kujutavas kunstis, reklaamides, koomiksites, anekdootides, lõbustusparkides ja mujalgi.
Risto Järv, raamatul «Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud» näikse poelettidel üsna hästi läinud olevat. Kuigi seal leiduvad lood on pigem täiskasvanutele mõeldud, on näiteks ka minu pojad neist vaimustuses.
Seda on küll hea kuulda, et raamat ka lastele meeldib. Ta on ju veel üsna värske ja tagasisidet, eriti just lastelt, pole kuigi palju tulnud. Täiskasvanutele on ta küll meeldinud.
Lood on seal suhteliselt verised ja ka muidu karmilt ütlevad, need on esitatud ehedalt ja ilustamata. Raamatut koostades mõtlesime valiku peale väga tõsiselt. Ütlen aga ikka, et need lood on mu enda lastelt head vastukaja leidnud. Ja et tegelikult on veel palju hirmsamaid muinasjutte.
Seda antoloogiat on koostatud erakordselt kaua. Asja üks pool on see, kui kaua sina oma kaaslastega valiku kallal vaeva nägid. Teisalt on rahvaluule arhiivis leiduvaid lugusid üles tähendatud enam kui saja aasta vältel. Vanemate juttude vanuseks on pakutud lausa tuhatkond aastat.
Muinasjuttude terviksüžeedena kirjapanekud pärinevad alles keskajast, ent muidugi aimub detailidest esivanemate ammune maailm ja peegeldub iidne usundiline taust.
Tänapäeval peetakse muinasjutte üldjuhul lastefolkloori osaks, omal ajal olid need pigem täiskasvanute pärusmaa.
Olid küll. Mu enda välitööd Setumaal on näidanud, et seal veel mäletatakse aegu, kui muinasjutte kogunesid vestma ja kuulama nii täiskasvanud kui lapsed.
Varem käisidki koos peamiselt noored ja muinasjutud olid nende küpseks kasvamise lood. Siis hakkas asi muutuma ning need said rohkem laste lõbustusteks või õhtusteks juttudeks pereringis.
Nii et muinasjutud olid täiesti praktilise väärtusega elamisõpetus.
Jah. Mulle on alati meeldinud see, et nad ei lajata sulle otse sõnumit või käsku. Sa pead lugu mõttega kuulama või lugema. Alles siis selgub, millised toimimismustrid võiksid inimesel olla.
Muinasjutud rõhutavad elulisi tarkusi, mis jutustamisühiskonda üleval hoiavad. Seepärast muutuvadki need koos ühiskonnaga. Tänapäeva muinasjutud on kohandatud tänapäeva oludele. Kui tulevad uued detailid, põimitakse need juttu sisse. Ilmselt mõjub hea muinasjutt tänapäeval siis, kui jutustaja oskab vana mustrit praeguse eluga ühendada.
Kas praegu leidub muinasjuttudele üldse kohta?
Uurijana olen ehk pisut naiivne, aga minule küll tundub, et neid kuulavad nii lapsed kui täiskasvanud. Koostöö jutuvestja Piret Pääriga on näidanud, et muinasjutt kõnetab ka «suuri» — muidugi kui sa seda hästi räägid.
Üldjuhul on muinasjutud mustvalged: hea on hea ja paha paha, pooltoone eriti ei kohta.
(Muigab.) See on nagu ajakirjandus: et hästi mõjuks, peab värve lisama. Ja mitte ainult musta ja valget, vaid ikka kõiki kirkaid värve. Kahvatusel kohta pole.
Muinasjutt on üles ehitatud vastanditele ja tänu sellele ta ilmselt mõjubki.
Oma lastele kõnealuse raamatu lugusid jutustades olen küll kõhelnud, kas ikka öelda välja, kuidas vastane neljaks kisti. Noorele kuulajale pole see aga probleem, kui seda kontekstist välja ei rebi. Kui oled jutu pildikeelt algusest peale oma silmade ees hoidnud, sobituvad niisugused seigad ilusasti sinna mustvalgesse maailma.
Muinasjuttudes leiduv vägivald on tänapäeva inimesele ehk tõesti kohati liig, samas on see paljuski tollase ühiskonna peegeldus.
Kui vaadata tänapäevaseid filme, näeb ka seal meeletult vägivalda. Näeb niisuguseid asju, mille kohta keegi ei arvagi, et need tegelikult toimuda saavad. Muinasjuttude puhul on samuti. Kuigi eks vägivalda olnud omal ajal märksa rohkem ja see võis inimeste argipäeva sekkuda kergemini kui tänapäeval.
Mulle meenus üks setu muinasjutt, kus möllasid kaks Ivani ja Starõi Sukin Sõn, kes jagasid maid mitmepealise vanasitaga. See on üks vahva lugu. Aga kohe tekib küsimus, kuidas ometi nii raju ja silmatorkavalt psühhedeelne jutt sündida sai.
(Naerab.) Eks ta selline jutustaja õhtune fantaasia ole.
Jutustamiseks oligi ju õhtune aeg. Nii et muinasjutt on lugu, mida räägitakse ööpäeva piiri peal olles. Lugu, kus saavad võimalikuks igasugused asjad.
Aja jooksul lugusid lihviti. Iga uue rääkimisega sai jutustaja teada, mis töötab ja mis mitte. Nii loksusid lood paika ja alles jäid just need detailid, mis mõjusid. Kui midagi juurde põimiti, siis peeti ikka silmas, kas see kuulajaid kõnetab.
Iga jutustaja muudab loos midagi aja jooksul, kuid on ka asju, mis jäävad.
Olen alati imetlenud seda, et sõna kestab märksa kauem kui enamik ehitisi, vähemalt Eestis.
See on huvitav võrdlus. Sõna võib aga ka kaduda. Eks selliste raamatute mõte olegi ju anda rahvale tagasi seda, mis on kord arhiivi kogudes kadumisest päästetud.
Oled ka ise tihti välitöödel käinud. Kas ikka on veel, mida koguda?
On ikka. Meie ekspeditsioonide raskuspunkt pole küll tänapäeva argikeskkonnas — näiteks Setumaalt kogusime just vanemat pärimust —, aga edukalt saab koguda ka meie kaasaja jutte.
Millegipärast on levinud arvamus, et folkloor on midagi vana ja tänapäeval seda enam pole.
Kahju, et niisugune arvamus püsib. Tänapäeval püüavad folkloristid koguda ikka ka seda, mis meid igal hetkel saadab. Tartu ülikoolis on mul kursus «Eesti rahvajutt», kus tudengid peavad koguma nii-öelda argielujutte. Kui algul tundub see kõigile hirmutavana, siis hiljem selgub, et siin pole midagi rasket. Need jutud, mida me iga päev enda ja oma tuttavate juhtumistest räägime, võivadki olla juba traditsioonilise süžeega või siis on mälestus muutunud pärimuseks. Meie elu on täidetud pärimusega.
On väidetud, et Eesti rahvaluulevaru on maailmas üks suuremaid.
Tänapäeva elektroonilises maailmas on ehk üht-teist muutunud, sest lugusid koguvad ju kõik ja neid on lihtne talletada.
Siinkohal teengi üleskutse, et kui rahvaluule arhiiv, Eesti Rahva Muuseum või muu mäluasutus mingil teemal taas kogumiskutse esitab, tasub ikka aidata arhiivi varusid täiendada. Jakob Hurda rahvaluulekogu saigi nii väärtuslikuks just seepärast, et sinna saadeti asju kõikjalt Eestist.
Seni ikka veel oleme arhiivimaterjalidelt esimeste seas.
http://www.sakala.ajaleht.ee/261359/muinasjutud-ei-ole-meie-umbert-kadunud/
Eesti rahvaluule arhiivis leidub ligi 6000 käsikirjalist imemuinasjuttu ning esinduslik osa nendest on nüüd jõudnud ehedal kujul ja ilustamata kõvade kaante vahele.
Kopsakas raamat «Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud» juhatab sisse teadusliku väljaandeseeria «Monumenta Estoniae Antiquae» uue sarja. Esimesest köitest leiab ka hea hulga Viljandimaalt üleskirjutatud muinasjutte.
Üks raamatu koostajaid, Eesti kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv on veendunud, et muinasjutud ei ole meie ümbert kuhugi kadunud. Muinasjutuainest võib kohata peaaegu kõikjal: filmides, kujutavas kunstis, reklaamides, koomiksites, anekdootides, lõbustusparkides ja mujalgi.
Risto Järv, raamatul «Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud» näikse poelettidel üsna hästi läinud olevat. Kuigi seal leiduvad lood on pigem täiskasvanutele mõeldud, on näiteks ka minu pojad neist vaimustuses.
Seda on küll hea kuulda, et raamat ka lastele meeldib. Ta on ju veel üsna värske ja tagasisidet, eriti just lastelt, pole kuigi palju tulnud. Täiskasvanutele on ta küll meeldinud.
Lood on seal suhteliselt verised ja ka muidu karmilt ütlevad, need on esitatud ehedalt ja ilustamata. Raamatut koostades mõtlesime valiku peale väga tõsiselt. Ütlen aga ikka, et need lood on mu enda lastelt head vastukaja leidnud. Ja et tegelikult on veel palju hirmsamaid muinasjutte.
Seda antoloogiat on koostatud erakordselt kaua. Asja üks pool on see, kui kaua sina oma kaaslastega valiku kallal vaeva nägid. Teisalt on rahvaluule arhiivis leiduvaid lugusid üles tähendatud enam kui saja aasta vältel. Vanemate juttude vanuseks on pakutud lausa tuhatkond aastat.
Muinasjuttude terviksüžeedena kirjapanekud pärinevad alles keskajast, ent muidugi aimub detailidest esivanemate ammune maailm ja peegeldub iidne usundiline taust.
Tänapäeval peetakse muinasjutte üldjuhul lastefolkloori osaks, omal ajal olid need pigem täiskasvanute pärusmaa.
Olid küll. Mu enda välitööd Setumaal on näidanud, et seal veel mäletatakse aegu, kui muinasjutte kogunesid vestma ja kuulama nii täiskasvanud kui lapsed.
Varem käisidki koos peamiselt noored ja muinasjutud olid nende küpseks kasvamise lood. Siis hakkas asi muutuma ning need said rohkem laste lõbustusteks või õhtusteks juttudeks pereringis.
Nii et muinasjutud olid täiesti praktilise väärtusega elamisõpetus.
Jah. Mulle on alati meeldinud see, et nad ei lajata sulle otse sõnumit või käsku. Sa pead lugu mõttega kuulama või lugema. Alles siis selgub, millised toimimismustrid võiksid inimesel olla.
Muinasjutud rõhutavad elulisi tarkusi, mis jutustamisühiskonda üleval hoiavad. Seepärast muutuvadki need koos ühiskonnaga. Tänapäeva muinasjutud on kohandatud tänapäeva oludele. Kui tulevad uued detailid, põimitakse need juttu sisse. Ilmselt mõjub hea muinasjutt tänapäeval siis, kui jutustaja oskab vana mustrit praeguse eluga ühendada.
Kas praegu leidub muinasjuttudele üldse kohta?
Uurijana olen ehk pisut naiivne, aga minule küll tundub, et neid kuulavad nii lapsed kui täiskasvanud. Koostöö jutuvestja Piret Pääriga on näidanud, et muinasjutt kõnetab ka «suuri» — muidugi kui sa seda hästi räägid.
Üldjuhul on muinasjutud mustvalged: hea on hea ja paha paha, pooltoone eriti ei kohta.
(Muigab.) See on nagu ajakirjandus: et hästi mõjuks, peab värve lisama. Ja mitte ainult musta ja valget, vaid ikka kõiki kirkaid värve. Kahvatusel kohta pole.
Muinasjutt on üles ehitatud vastanditele ja tänu sellele ta ilmselt mõjubki.
Oma lastele kõnealuse raamatu lugusid jutustades olen küll kõhelnud, kas ikka öelda välja, kuidas vastane neljaks kisti. Noorele kuulajale pole see aga probleem, kui seda kontekstist välja ei rebi. Kui oled jutu pildikeelt algusest peale oma silmade ees hoidnud, sobituvad niisugused seigad ilusasti sinna mustvalgesse maailma.
Muinasjuttudes leiduv vägivald on tänapäeva inimesele ehk tõesti kohati liig, samas on see paljuski tollase ühiskonna peegeldus.
Kui vaadata tänapäevaseid filme, näeb ka seal meeletult vägivalda. Näeb niisuguseid asju, mille kohta keegi ei arvagi, et need tegelikult toimuda saavad. Muinasjuttude puhul on samuti. Kuigi eks vägivalda olnud omal ajal märksa rohkem ja see võis inimeste argipäeva sekkuda kergemini kui tänapäeval.
Mulle meenus üks setu muinasjutt, kus möllasid kaks Ivani ja Starõi Sukin Sõn, kes jagasid maid mitmepealise vanasitaga. See on üks vahva lugu. Aga kohe tekib küsimus, kuidas ometi nii raju ja silmatorkavalt psühhedeelne jutt sündida sai.
(Naerab.) Eks ta selline jutustaja õhtune fantaasia ole.
Jutustamiseks oligi ju õhtune aeg. Nii et muinasjutt on lugu, mida räägitakse ööpäeva piiri peal olles. Lugu, kus saavad võimalikuks igasugused asjad.
Aja jooksul lugusid lihviti. Iga uue rääkimisega sai jutustaja teada, mis töötab ja mis mitte. Nii loksusid lood paika ja alles jäid just need detailid, mis mõjusid. Kui midagi juurde põimiti, siis peeti ikka silmas, kas see kuulajaid kõnetab.
Iga jutustaja muudab loos midagi aja jooksul, kuid on ka asju, mis jäävad.
Olen alati imetlenud seda, et sõna kestab märksa kauem kui enamik ehitisi, vähemalt Eestis.
See on huvitav võrdlus. Sõna võib aga ka kaduda. Eks selliste raamatute mõte olegi ju anda rahvale tagasi seda, mis on kord arhiivi kogudes kadumisest päästetud.
Oled ka ise tihti välitöödel käinud. Kas ikka on veel, mida koguda?
On ikka. Meie ekspeditsioonide raskuspunkt pole küll tänapäeva argikeskkonnas — näiteks Setumaalt kogusime just vanemat pärimust —, aga edukalt saab koguda ka meie kaasaja jutte.
Millegipärast on levinud arvamus, et folkloor on midagi vana ja tänapäeval seda enam pole.
Kahju, et niisugune arvamus püsib. Tänapäeval püüavad folkloristid koguda ikka ka seda, mis meid igal hetkel saadab. Tartu ülikoolis on mul kursus «Eesti rahvajutt», kus tudengid peavad koguma nii-öelda argielujutte. Kui algul tundub see kõigile hirmutavana, siis hiljem selgub, et siin pole midagi rasket. Need jutud, mida me iga päev enda ja oma tuttavate juhtumistest räägime, võivadki olla juba traditsioonilise süžeega või siis on mälestus muutunud pärimuseks. Meie elu on täidetud pärimusega.
On väidetud, et Eesti rahvaluulevaru on maailmas üks suuremaid.
Tänapäeva elektroonilises maailmas on ehk üht-teist muutunud, sest lugusid koguvad ju kõik ja neid on lihtne talletada.
Siinkohal teengi üleskutse, et kui rahvaluule arhiiv, Eesti Rahva Muuseum või muu mäluasutus mingil teemal taas kogumiskutse esitab, tasub ikka aidata arhiivi varusid täiendada. Jakob Hurda rahvaluulekogu saigi nii väärtuslikuks just seepärast, et sinna saadeti asju kõikjalt Eestist.
Seni ikka veel oleme arhiivimaterjalidelt esimeste seas.