Tulevikus jääda inimesed nii pisikeseks ja nõrgaks, et kahe mehega ühte kanamuna kannavad
Eesti vanasõna
Mis on ulmekirjandus?
Indrek Hargla (Nukits 2004)
Algselt hakati terminiga „ulmekirjandus“ eesti keeles tähistama teaduslikku fantastikat (science fiction). Selle all mõeldi nö klassikalist teadusulmet, mis seostus eelkõige tuleviku, robotite, rakettide ja muu säärasega. Tegelikult on aga ka ingliskeelne mõiste science fiction laiem mõiste kui lihtsalt teadusulme, teaduslik fiktsioon.
Ulme põhinõudeks on realism, st toimuvat mõeldakse ja kujutatakse reaalselt asetleidvana.
Alla 12-aastastele suunatud kirjandust, mis sisaldab küll ohtralt fantastilist, ei loeta ulmekirjanuse hulka. Agloameerika keeleruumist levinud mõiste young adult books - YA on vanemale teismeeale suunatud kirjandus nn noorsoo-irjandus. YA vanusepiir on 12-25 eluaasta vahel. Eesti keeles ilmunud YA ulmekirjandusest võiks nimetatada J. K. Rowlingi „Harry Potteri“ sarja, E. Colferi „Artemis Fowl’i“ ning P. Pullmani „Kuldset kompassi“ ja „Inglite torni“.
Üldterminina mõeldakse tänapäeval selle all kõiki žanrilise ulmekirjanduse alaliike – fantasy’t, teadusulmet, õuduskirjandust, alternatiiv-ajalugu ja nende segavorme, mis on esitatud kirjanduslikus vormis ja mõeldud vanemale kuui 12-aastasele lugejale.(Määratlus on tinglik.)
Teadusulme e science fiction Teadusulme võib toimuda tulevikus (R. Heinleini „Friday“), olevikus (Anari „Kontakt“), aga ka minevikus (P. Anderson „Kõrge ristiretk“). See võib olla ka geograafiline, näiteks kõiksugused Atlantise või senitundamatu maa või rahva avastamise lood (V. Obrutšev „Sannikovi maa“), maakera sisse minekud (J. Verne „Reis maakera südamesse“).
Alternatiivajalugu on eesti keeles ilmunud vähe, nt R. Harrise „Vaterland“, B. DuBois „Ülestõusmispäev“.
Fanatasy
Ingliskeelse termini fanatasy alla mõistame üldiselt muinasjutulisel, legendaarsel või mütoloogilisel ainestikul põhinevat narratiivi (lugu), mis ei ole kunstmuinasjutt, vaid kirjutatud žanriulmena. Ameerika kirjaniku Lin Carteri definitsiooni järgi leiab fantasy aset maailmas, kus maagia toimib ja jumalad on tõelised. Maagia asendab seal reeglina teadust.
Praktikas esineb palju segažanreid. Eesti keeles on ilmunud P. Andesoni „Südasuvine torm“, „Murtud mõõk“, J. R. R. Tolkieni saagad, R. Jordani „Maailma silm“, U. LeGuini „Meremaa“-sari jne.
Õuduskirjandus
Õuduskirjanduse puhul tuleb see eristada hirmu- ehk kõhekirjandusest (terror, thriller, chiller fiction). Seal kirjeldatakse ikkagi üleloomulikku elementi sisaldavat või üleloomulikku tõlgendust võimaldavat lugu. Klassikaliste tekstidena peetakse silmas nt B. Stokeri „Draculat“, E. Allan Poe mitmeid jutte, I. Levini „Rosemary laps“, mitmeid S. Kingi lugusid.
Ulmekirjanduse algus
Üldiselt peetakse esimeseks ulmeromaaniks Mary Shelley „Frankenseini“ ja selle ilmumisaastat 1818 ulme sünnidaatumiks. Hilisematest kirjanikest andsid ulme arenguks tõuke Edgar Allan Poe. Järgmine teetähis on Jules Verne – „Reis maakera südamesse“ (1864).
Samas peetakse ulmet sama vanaks kui on kirjandus üldse ja seega võib umekirjanduse ajalugu käsitleda juba Platoni „Vabariigist“, Homerose „Iliasest“ alates.
Ulmekirjandus
Reet Neithal „Mis on mis kirjanduses“
„Ulmekirjndus, teaduslik-fantastiline kirjandus, proosateosed, mille aineks on fantastikaga läbipõimunud teadulikud hüpoteesid – teekond teisele planeedile, kosmosesõjad, sensatsioonilised leiutused. Spekuleerib utoopiliste ja antiutoopoliste tulevikunägemuste, teaduslike eksperimentide ja üleloomulike jõududega, püüab sisendada hirmu teaduse saavutuste kuritavitamise ees. Ulmeliste teoste fantastika on reaalsusega enamasti nõrgalt seotud.“
Mis on ulme?
Mihkel Rebane Kirjanduse õpik-lugemik 8. klassile 1997 Tallinn : Koolibri, lk 140-142
Kui tundmatuid maid maailmameres enam ei olnud, hakkasid kirjanikud utoopiaid teistele taevakehadele või kaugele tulevikku paigutama. Unistusi hakati seostama teadusega ja nii kujunes uus kirjandusžanr – ulmekirjandus. Ulmekirjandusel on tänapäeva kirjanduspildis kindel koht. Paremad ulmeromaanid ilmuvad suuretiraažilistes massiväljaannetes, kujunedes sageli tõeliseks bestselleriteks ning tihti tehakse neist ka menufilme.
Ulmekirjandust on nimetatud ka fantastikaks või teaduslikuks fantastikaks (inglisepäraselt science fiction – teaduslik väljamõeldis).
Fantastika ja fantastilised teemad kirjanduses pole iseenesest midagi uut ja ainult kaasaja kirjandusele omast. Tuleneb ju sõna „fantastiline” sõnast „fantaasia”.
Fantaasiata on aga igasugune kunst mõeldamatu ja iga ilukirjandusteos, tundugu ta nii tõepärane kui tahes, sisaldab alati kujutlusvõimet, unistusi, väljamõeldisi jne – ühe sõnaga fantaasiat. Nõnda on üpris loomulik, et fantastikat on juba rituaalsetes müütides, rahvaluule imemuinasjuttudes, kangelaseepostes ning keskaja rüütliromaanides. Võime öelda, et fantastika on arenenud koos kirjandusega müüdist tänapäevani ning on lahutamatu osa kirjandusest ja kunstist üldse.
Ulmekirjandus on väga mitmelaadiline. Siia kuuluvad teosed, milles kirjeldatu erineb tugevalt meid ümbritsevast reaalsusest, olles unistus, soovunelm või kummaline ning üleloomulik väljamõeldis.
Tänapäeval on fantastika aineks sageli uni, hallutsinatsioonid ja alateadvuse loogiliselt raskesti seletatav maailm.
Ulmekirjanduse kui omaette kirjandusliigi (st kummaline, fantastiline või üleloomulik on eesmärk omaette) algust seostatakse ameeriklase Edgar Allan Poe´(1809 – 1849) loominguga. Nii tema kui ka saksa kirjaniku Ernest Hoffmanni ja vene kirjaniku Nikolai Gogoli kumalisi lugusid võib pidada teaduslikult põhjendamatuks fantaasiaks. Mary Shelly´ ”Frankenstein” erineb aga eelpoolnimetatute fantastilistest juttudest selle poolest, et tema kuulsa romaani ulmelisust võib pidada teatud määral teaduslikuks või vähemalt teaduse võimalikke saavutusi etteaimavaks. Just väljamõeldise teaduslik põhjendatus saab hilisematele ulmeromaanidele tunnuslikuks.
Teadusliku fantastika klassikuteks ja alusepanijateks peetakse prantslast Jules Verne´i (1828-1905) ja inglast Herbert Wellsi (1866-1946).
J. Verne´i köitsid hiilgavad tulevikuväljavaated, mida teadus inimkonnale pakub. Tema teoste tegelased on sageli teaduse entusiastid, loojad, looduse vallutajad. J. Verne kirjanikuna pühendus kaasaja teaduse suurte avastuste propageerimisele ning edasiste edusammude ennustamisele. Üldtuntud ja tänapäevani populaarsed on tema raamatud „Kapten Granti lapsed”, „20 000 ljööd vee all”, „80 päevaga ümber maakera”, „Saladuslik saar”, „Viieteistkümneaastane kapten” jpt. Teda hinnatakse ka kui üht esimest väga heade tehniliste fantaasiate autorit.
Nagu J. Verne´i, nii tegi ka H. Wellsi looming populaarses ja enamusele mõistetavas vormis kättesaadavaks teaduse ja tehnika aktuaalsed probleemid ning võimalikud arengusuunad. Juba 20. sajandi alguses ennustas H. Wells suurt tulevikku aatomienergiale, nägi ette lennunduse tähtsust, kõneles kosmoselendudest ning planeetidevahelisest liiklusest. Wellsi fantastika kajastas elu, kuid paljudel juhtudel ennetas tegelikkust, ning teda huvitas alati, kuidas teaduse areng inimkonna saatust mõjutab. H. Wellsi maailmakuulsad teaduslikud fantaasiad on „Ajamasin”, „Nähtamatu”, „Maailmade sõda”, „Esimesed inimesed Kuul”, „Õhu sõda”.
Seoses teaduse tormilise arenguga 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ning sellest tulenenud usuga, et inimkonna tulevik ja õnn sõltuvad teaduse „imedest”, kujunes traditsiooniliste kirjandusžanride fantastika ja utoopia kõrval lõplikult välja ka teadulik fantastika ning sai väga populaarseks. 20. sajandi 20-30ndad aastad kujunesid traditsiooniliste kirjandusžanri fantastika esimeseks tõusulaine ajaks. Tõeliseks suurmoeks muutus see kirjandusžanr aga 1950-1960ndate aastate alguses ning seda ajajärku peetakse ka senise ulmekirjanduse kulminatsiooniks.
Fantastika sai hoogu teaduse üha kiirenevast arengutempost ning uutest laialt tähelepanu äratanud avastustest. Algasid kosmoselennud, tuumafüüsika areng oli tekitanud reaalse tuumakatastroofi ohu ja teaduslik tulevikuprognoosimine oli muutunud reaalselt igapäevaseks.
Tänapäevast ulmeromaani või –jutustust võib nimetada kaasaegseks müüdiks, mis on inimkonna lootuste ja kartuste kehastus. Teaduslikus fantastikas esinevad kõrvuti nii helge utoopia kui ka troostitu antiutoopia, usk inimmõistuse triumfi ja hirm tehnika edukäigu varjukülgede ees. Teaduslik fantastika pakub inimkonnale erinevaid mudeleid tulevikust, sealhulgas ka negatiivseid. Nende nn hoiatusromaanide teemadeks on aatomisõjaoht, kokkupuuted maaväliste tsivilisatsioonidega, tehisintellekti (nt roboti) võimalik iseseisvumine ja inimese ahistamine, ebatavalised ühiskonnakorraldused jne.
Kuigi ulmeromaanides kujutatavad sündmused toimuvad meist ajaliselt (tulevikus või minevikus) ja ruumiliselt (teistel planeetidel) sageli väga kaugel, on enamiku lugude peategelane ikkagi tavaline inimene, Ulmeromaanide autorid püüavad leida vastust küsimusele, kuidas inimene kohaneb teaduse poolt kiiresti ja täielikult pea peale pööratud elu- ja keskkonnatingimustega. Seetõttu saavad reaalsed ja mõnikord üpris tavalised elusündmused uudse või ebatavalise vaatenurga. Kirjanikud kasutavad fantastikat kunstilise võttena, see tähendab, et ulmeline situatsioon on justkui dekoratsioon tavalise seikluse põnevamaks ja erakordsemaks tegemisel.
Tihti peetakse ulmekirjandust koos kriminaalromaani ja seiklusjutuga ajaviitekirjanduseks. Kuigi suurem osa taolisest kirjandusest teenibki kindlalt meelelahutuslikke eesmärke, poleks ainuüksi seikluslikkus ja piiramatu fantaasialend suutnud tagada mainitud žanride nii suurt populaarsust. Teaduliku fantastika aktuaalsus ühelt poolt ja ulmeromaani võime ühendada imemuinasjutu, müüdi, utoopia, seiklusjutu elemendid teiselt poolt tagasid ulmeromaani ülemaailmse edu 20. sajandi kirjanduses.
Ulmevaenaja lühikoolitus
Mario Kivistik (Sirp 02.11.2001)
http://www.sirp.ee/archive/2001/02.11.01/Kirjand/kirjand1-1.html
Kriitika Algernonis ilmunud juttude toimetamatuse kohta on küll õige, ent ärgem unustagem, et tegu on mittetulundusliku webzineiga, mille toimetus lihtsalt ei jaksa keeletoimetajat palgata. Muud pretensioonid on alusetud – Algernoni üks eesmärk ongi algusest peale olnud pakkuda avaldamisvõimalust kõigile vähegi ulmeks liigituvate tekstide autoritele, lasta neil osa saada lugejate kriitikast ning selle toel edasi areneda. Tegu on pigem omalaadse workshopiga, mitte esinduslikkusele pretendeeriva väljaandega. Ilmselt ei anna Urmet endale aru, et on kirvega kurge püüdmas käinud.
Põhjalikumaid kirjutisi ulmekirjanduse teemal kohtab eesti pressis harva. Nende väheste hulka kuulub Jaak Urmeti artikkel “Ulakas Terry Pratchett ületab ulme piirid” tänavuses 8. juuni Eesti Päevalehes. Vastukaja sellele on nüüdki omal kohal, sest selle sõnum ei ole kitsalt päevakajaline ega monoteemaline, vaid kätkeb endas olulisi üldistusi kogu ulmekirjanduse kohta.
Artikli põhiteema, Pratchetti looming, ei ole siinkohal peamine. Vaieldamatult on tegu kultuskirjanikuga, keda iseloomustavad paroodilisus, iroonia ja andekas lõõp ning pila, nagu märgib Urmet. Samas pole Pratchetti teosed kaugeltki ühtlase tasemega ning tema trumbid ei anna alati võrdselt head tulemust. Kuid oluline on, et Urmet kasutab Pratchettit järgmiste põhiväidete esiletoomiseks: Pratchett on nn. traditsioonilisest ulmest aste kõrgemal seisev nähtus; suur osa ulmet (eelkõige väärtkirjandus) ei ole tegelikult ulme või enamik ulmet on tegelikult mainstream; nn. traditsiooniline ulme on stagnantne ning pompoosne ilming (kas tõesti?).
Pratchett – esimene ja ainus?
Pratchetti võrdlus “Monty Python’iga”, mille Urmet toob, on kahtlemata omal kohal. Kuid sellest ei tulene veel, et enne – ja pärast montypythonlasi poleks tehtud head komöödiat või et tegu on kinokunsti konkurentsitu tipuga üleüldse.
Nii, nagu enne “Monty’t” olid Chaplin ja Tati, ei ole ka Pratchett nn. pilaulme leiutaja ega kaugeltki ainuke esindaja. Comic fantasy on ulmekirjanduses lausa omaette mini?anr, millest hulk antoloogiaidki kokku pandud. Klassikalistest ulmefarssidest meenub kõige esimesena loomulikult Douglas Adamsi “Galaktika reisijuht”, järgmiseks Stanislaw Lemi surematu kosmoserändur Ijon Tichy, nn. kuldajastu klassikute loomingust näiteks Henry Kuttneri, Alfred Besteri, Fritz Leiberi mitmed lühilood. Vägagi nihestatud, mitte küll taotluslikult farsilikku, kuid tugevaid absurdielemente sisaldavat “ulmereaalsust” kasutavad oma juttudes Jack Vance (Urmetile võiks eriti meeldida lühijutt “The Men Return”), J. G. Ballard ja Bruce Sterling. Need on vaid mõned näited. Ja isegi kommertsliku ulme lipulaev Stephen King mängib talle tüüpilisel realistlikul taustal tihti absurdil, seda eriti oma lühijuttudes: sarimõrtsukat kriitilisel hetkel munadest hammustavad mänguhambad (“Chattery Teeth”), kolkalinn, kus kord aastas vallandub taevast tappev... konnasadu (“Rainy Season”), mees, kelle kodurahu hakkab häirima vanni äravooluavast välja küünituv sõrm (“The Moving Finger”)...
Ulme pole tsirkus, tsirkus pole ulme
Maitse üle loomulikult ei vaielda – mõni armastab ooperit, teisele jälle meeldib üle kõige tsirkus. Viimane pole siiski ainuke kõrge kunst ja absurdi ning pila kuulutamine hea kirjanduse (ulme või mitte) põhikriteeriumiks on enam kui meelevaldne. Ent Urmet ei piirdu sellega, vaid teeb ulmekirjandusele koguni etteheite, et see “järgib vääramatult põhjuse-tagajärje loogikat, ja kui mitte mujal, siis jutustamise tasandil kindlasti”. An-Tuini nimel – kas ?anr iseenesest eeldab narratiivsusest loobumist, selle asendamist vabalt-seosetult möllavate assotsiatsioonidega? Tõsi, sedagi on tehtud, huvilised võiksid proovida lugeda näiteks William S. Burroughsi “Nova Expres’si” – kui suudetakse üle kümne lehekülje vastu pidada... Ja kerge lugemisvara pole ka sama autori kultusmainega “Naked Lunch”.
Pratchetti Kettamaailma-raamatud seevastu on hõlpsasti loetav, põhitegevuse edastamise tasandil sama vääramatult põhjuse-tagajärje loogikat järgiv stuff, millele episoodilised loogikakukerpallid lisavad vaid vürtsi; samasugune publikumenule orienteeritud meelelahutus nagu Kingilgi (kuigi teiste võtete abil), massidele orienteeritud laiatarbekaup. Mida ka laialt tarbitakse ja eelkõige selles suhtes tõusevad Pratchett ja King muust ulmest tõepoolest esile. Sisuliselt on Pratchett n.-ö. trendiinimese Harry Potter, kusjuures küllap ka viimast (teki all salaja) loetakse, Pratchettiga aga on uhke avalikult vehkida. See pole öeldud halvustamiseks: kordan, et Pratchett on üldiselt lahe autor, mis aga veelgi olulisem – võimalik huviärataja muu ulmekirjanduse vastu, nii nagu Pottergi nooremate (veel) mitte-ulmefännide jaoks.
Mis on traditsiooniline ulme?
Urmeti teise väite, et ulme on suures osas mainstream, võib ammendatuks lugeda tõdemusega, et Urmeti meelest on mainstream kõik, mis ei eira loogikat ega järgi põhjuse-tagajärje seost. Küll aga väärib tähelepanu Urmeti järgmine postulaat, et “traditsioonilisele ulmele on omane kramplik tõsidus, eksistentsiaalsuse sihis küünitamine, majesteetliku saagalikkuse taotlus”.
Ma ei tea, millise lugemispagasi põhjal selline väide on tehtud, kuid tekib kuri kahtlus, et see pagas on üsna õbluke: Urmet ise opereerib oma artiklis vaid kahe näitega: Clarke’i “Kosmoseodüsseiaga” ja Kingi “Tulesüütajaga”. Ilmselt on ta lugenud ka Tolkieni, sest klassiku Keskmaasse tundub ta suhtuvat ligilähedase austusega nagu Pratchetti Kettamaailmagi. Kui nii, siis mille poolest jääb Keskmaale alla näiteks sama “täiuslikkuselähedaselt käima lükatud” Westeros George R. R. Martini tõeliselt majesteetlikus saagas “The Song of Ice and Fire”? Või Brian Aldissi Helliconia? Või Philip Jose Farmeri kõike muud kui traditsiooniline Riverworld?
Loomulikult leidub ulmekirjanduses suurel hulgal primitiivset crapi (eelkõige alaliikides space opera ja dragons & dungeons fantasy), kuid kergekaalulist ajaviitepahna esineb massiliselt ka n.-ö. tavakirjanduses ja Clarke’i ning Kingi mainimine lubab oletada, et Urmet on sihikule võtnud ikkagi just ulmeklassikud. Küsingi siis, mil moel vastavad Urmeti “traditsioonilise ulme” määratlusele näiteks sellised maakeeleski ilmunud teosed nagu Strugatskite “Tigu nõlvakul”, Ursula LeGuini “Pimeduse pahem käsi”, Kurt Vonneguti “Titaani sireenid” ja “Kassikangas”, Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin”, Philip K. Dicki “Blade Runner”, Orwelli “1984” ja Huxley “Vahva uus ilm” (jah, ka kaks viimast on ulme, meeldigu see mõnele või mitte)? Või ei ole Urmet neid lugema juhtunud? Kas ka Ray Bradbury on “ulmest kõrgemal seisev” autor? Ja last not least: kuhu paigutuvad eesti ulmeautorite loomingust näiteks Indrek Hargla “Excelsuse konkistadoorid” ning Karen Orlau “Rannahiidsed”, mõlemad Stalkeri ulmeauhinnaga pärjatud, mõlemad “kramplikust tõsidusest” ja eksistentsiaalsest pompoossusest puutumata? Aga Eesti ulmega on Urmetil hoopis omad arved.
Jalaga huupi munadesse...
Postimehe artiklis kirjutab Urmet: “Nii Pratchett kui Monty Python virutavad jalaga munadesse uuendustevaenulikule ja järjekindlalt ühte-sama sokki mäluvale ulmekultuurile. Ja paras sellele.” On see lihtsalt vaimutsemine või kontseptuaalne üldistus? Ilmselt teist, sest samasugust jalahoopi üritab Urmet ise oma teises tänavuses ulmeteemalises artiklis – augustikuu Loomingus Jack W. Urmethi nime all ilmunud kirjutises “Läbi raskuste tähtede poole”. Ja siin kisub lugu juba päris kurjaks.
Mõnavas toonis süüdistab Urmet(h) eestlaste rahvustunde ja poliitikute usaldamise madalseisu taustal (?) jõudsalt kosuvat eesti ulmekirjandust põrandal ukerdamises, mitme eest pröökamises ja mustuse tootmises, punnitamises ja jäljendamises. Eesti ulmekirjanik tegevat kõik, et võimalikult sarnaneda üleilmse ulmeparnassi absoluutse tipuga, püüdlemata originaalsust ja kirjutamata omaenese kodukultuuril põhinevaid lugusid. Koosa saavad võõrapäraste pseudonüümide kasutajad, võrguajakirja Algernon nimetatakse “jubedaks orgiaks”...
Kust see eesti ulmele kaela kallatud solgipang õieti ammutatud on?
Tõestusmaterjali Urmet ei varja – ühtlasi saab ausa pildi tema lugemusest ja metoodikast. Nagu selgub, on artikli autor võtnud vaevaks lugeda 43 suvalist juttu sellestsamast Algernonist (fanzine, kus kuni eelmise aastani avaldati n.-ö. Toimetuse tsensuurita kõik saadetud katsetused ja kus on seni ilmunud ligi 190 algupärast teksti). Tähelepanuta on jäänud kõik ajakirjas/antoloogiasarjas “Mardus” ilmunud lood, samuti eesti ulmeautoritelt viimastel aastatel ilmunud ulmeromaanid-kogumikud. Ja sellelt baasilt esitatakse autentse näoga kapitaalseid süüdistusi?
…ja mööda
Kõige olulisem on vahest süüdistus jäljendamises. Selle aluseks olev väide, et eesti ulmekirjanik “on näinud umbes paarikümmet Hollywoodi ulmefilmi ja heal juhul lugenud viit-kuut valdavalt angloameerika kultuurikontekstis liikuvat ulmeromaani”, ei kannata mingit kriitikat. Eesti ulmefännide ja -autorite lugemuse tegelikust mahust ning geograafiast annab ettekujutuse pilk netipõhisesse Ulmekirjanduse Baasi, kust leiab tuhandeid hinnanguid lühijuttudele, kogumikele, antoloogiatele tervest maailmast. Väga palju loetakse viimasel ajal vene ulmet (Strugatskite kõrval on eriti hinnas Lukjanenko), kultusautoriks on kujunenud poolakas Sapkowski, valdavalt vene keele vahendusel ollakse tuttav ka teiste maade ulmega. Angloameerika ulmest loetud tekstide arv ulatub enamiku huviliste puhul kümnetesse, paljude puhul sadadesse.
Puudulikul eeltööl tugineb ka süüdistus omamaise olustiku mittekasutamises. Ainsana on Urmetile kätte juhtunud Indrek Hargla omamaisel koloriidil mängiv jutt “Kevade tulek”, kuid sama olustikku kasutab Hargla ka oma esikkogumikus ilmunud “Rabaröövlis” ja “Koobassaare heinaküünis” ning “Marduse” juubelinumbris avaldatud “Isa südames”. Karen Orlaule lühijuttude “Rannahiidsed” ja “Sealtmaalt” tegevus toimub Põhja-Eesti rannakülas, Veikko Vangoneni juba aastaid tagasi ilmunud arhaistlike jutustuste “Ülestõusjad” ja “Märkmeid viirastuse reisikirjast”, aga ka tunamulluse jutu “Surmaliisk” tegevuslavaks on keskaegne Eestimaa. Unikaalne nähtus on Maniakkide Tänava Jõgeva kandi õudusmaailm... Loomulikult on (eriti SFi puhul) tugevalt esindatud ka kosmopoliitne suund, aga mismoodi tuleks siis rahvuslikku koloriiti rakendada näiteks kosmilise tulevikuulme puhul? Eesti tähelaev Lennuk seiklemas Andromeeda udukogus, kapteniks Kalev Kalevipoeg? Nagu öeldud, ei ole palagan ainuke ega kõrgeim kunstiliik.
Ei ole Urmet tahtnud märgata sedagi, et sama palju kui võõrapäraste pseudonüümide kasutajaid on eesti ulmeautorite seas omamaiste varjunimede omanikke – lisaks Indrek Harglale ja Karen Orlaule (kumbki pole pärisnimi!) näiteks Siim Veskimees ja Kalju Maapoeg, eriti andekas patronüüm on Elläi Tuulepäälse.
Mis Urmeti jutust üldse sõelale jääb? Kriitika Algernonis ilmunud juttude toimetamatuse kohta on küll õige, ent ärgem unustagem, et tegu on mittetulundusliku webzineiga, mille toimetus lihtsalt ei jaksa keeletoimetajat palgata. Muud pretensioonid on alusetud – Algernoni üks eesmärk ongi algusest peale olnud pakkuda avaldamisvõimalust kõigile vähegi ulmeks liigituvate tekstide autoritele, lasta neil osa saada lugejate kriitikast ning selle toel edasi areneda. Tegu on pigem omalaadse workshopiga, mitte esinduslikkusele pretendeeriva väljaandega. Ilmselt ei anna Urmet endale aru, et on kirvega kurge püüdmas käinud.
Või... annab siiski?
Rüselus liivakastis
Ühe lahmiva kirjutise mingil teemal võiks panna kirjutaja nooruse ja/või labiilsuse arvele. Kahte paskvilli samal teemal on juba raske juhuslikuks pidada. Tegu on ulme sihiliku vaenamisega, mis Pratchetti artikli löökidest nn. traditsioonilise ulme pihta transformeerub Loomingu artikli lõpp-postulaadiks: “Ulme – see on fantaasiale erilisel moel religioosset tähendust omistav fanaatiline liikumine, eksistentsiaalset melanhooliat harrastav sekt. Ja kõik muu on juba kõik muu.”
Fanaatiline liikumine? “Kõigele muule” vastanduv sekt? Pärast 11. septembrit üpris kõhedust tekitav formuleering. Sildid, mis on mõeldud märgistama ulmet tervikuna, looma sellest peletavat, moonutatud kujutlust – kas selles ongi asja tuum?
31. augusti Sirbis ilmunud artiklis “Kirjandus ja turureeglid” kirjutab Jan Kaus Eesti kirjandusest rääkides: “Tegelikult on ka kirjandus lettide süsteem, kus samuti kas siis indiviidid või rühmad püüavad üksteisest üle karjuda, oma toodet kõige paremaks kuulutada ning tugeva hääle abil oma kitsast ringist välja ulatuda, teisi turunurki vallutada.” Just sellel taustal Urmeti rünnakuid ulme vastu ilmselt vaadelda tulekski. Perspektiiv jääda liivakasti ühte nurka (mida muud kui liivakast on Eesti kirjastusturg, aga paremat pole meile lihtsalt antud!) võib vabalt ajendada ühe rühmituse (isiku) püüdu teisi alavääristada, sõnaporiga loopida. Kusjuures pole vist juhuslik, et ulmevastased rünnakud sagenevad just nüüd, kui kodumaiseid ulmeraamatuid ilmub järjest rohkem. Hirm, et ulme võib äratada (ostu)huvi mitte ainult nn. pühendunud fännide, vaid ka laiema publiku seas, panebki mustama nii ulmet tervikuna kui ka selle kodumaist haru, tegema savijalgadel tudisevaid üldistusi ning levitama desinformatsiooni kirjandus?anri kohta, mis pole sugugi vähem eripalgeline, kui nn. suur kirjandus ise.
Võimalik, et ma siiski eksin ja et tegu on siiski vaid suhteliselt noore kirjamehe epateerimisega ning vähese enesekriitikaga – eelkõige oma eelteadmiste suhtes. Lootust selleks sisendavad Urmeti enda ütlused mulluses augustikuu Loomingus, kus ta kritiseerib eesti kirjanduses levinud nn. väärtkirjandusekompleksi; leiab, et “tänases kirjandusmaailmas ei ole madalamaid või kõrgemaid teemasid, žanre ja kujutusviise” ning astub välja “massikirjanduse” kaitseks, mis teeb panuse “teksti ladususele, lihtsusele, selgusele, soravusele, põnevusele, üldhuvitavusele”. Paradoks seisneb selles, et ulmes vastavad nendele kriteeriumitele eelkõige kosmoseooper ja nn. mõõga-ja-maagia fantaasiaseiklused, just kõige traditsioonilisemad ilmingud selles žanris…
Enne järgmist sõnavõttu samadel teemadel tasuks Urmetil niisiis eelkõige iseendas selgusele jõuda. Ja häid ulmeraamatuid soovitaks tal lugeda ka. Mitte piirduda suvalise segmendiga algupärasest ulmest ning viie-kuue romaaniga angloameerika kultuurikontekstis – kui on loetud sedagi. Alles siis kaotaks käesoleva artikli moto oma mõtte.
Ulmekirjandus ja võimalikud maailmad
http://algernon.ee/node/809
Sissejuhatus
Käesolevas artiklis vaadeldakse ulmekirjanduse kolmes alamzhanris – teadus- ning imeulmes ja õuduskirjanduses – konstrueeritavate maailmade seost modaalsest loogikast ja analüütilisest filosoofiast tuntud võimalike maailmade kontseptsiooniga. Alamzhanride eristamisel tavatsetakse eristada teoseid, milles autor asetab tegevuse igapäevareaalsusest väljapoole, loob omaette alternatiivse maailma ning teoseid, milles fantastilised sündmused toimuvad meie igapäevareaalsuses või selle ekstrapolatsioonis. Kõigi selliste teoste tegevus leiab aset maailmas, millel on tegelikul maailmal puuduvaid omadusi, mistõttu ei ole alamzhanride piiride küsimus oluline ning vaadeldavaid teoseid tuleb pidada olemuslikult lähedasteks.
Kirjandusteose maailma suhe tegeliku maailmaga
Mitte ükski kirjandusteos ei tööta juhul, kui puudub igasugune võimalus seda siduda lugejale tuttava reaalsusega. Ehk nagu ütleb Juri Lotman: „Kunstiteos olles maailma teatud mudel, mingi teade kunstikeeles, lihtsalt ei eksisteeri väljaspool seda keelt, nagu ka väljaspool teisi sotsiaalse kommunikatsiooni keeli.“ (Lotman: 91). Eriti tekib see küsimus ulmekirjanduse puhul, mille olemuslikuks osaks on noovumid, mida Andrus Org käsitleb teadusliku fantastika kontekstis küll mitteeksisteeriva, kuid usutavalt võimaliku elemendina (Org: 29-31), kuid mille funktsiooni osas kognitiivse võõrituse tekitajatena ei näi nende ridade autorile nende tõepära siiski eriti oluline (muuhulgas on ühe klassikalise teaduslikus fantastikas traditsiooniliselt levinud noovumi, ajamasina, potentsiaalne tõepära tänapäevases füüsikalises maailmapildis teoreetiliselt välistatud). Määravam on ulmekirjandusliku teose lisatähendus, mis tekib metafoorsete või metonüümsete suhete abil teoses kirjeldatud maailma ning siinse ja praeguse vahel (Tomberg: 8) – juhul, kui sellist lisatähendust ei teki, on raske omistada teoses esinevale noovumile teose olemust määravat kohta.
Alexander Robert Pruss märgib rääkides võimalike maailmade lingvistilisest määratlemisest (Pruss: I 4.3), et võimalikke maailmu saab käsitleda kui võimalike lausete maksimaalset hulka ning et tegelik maailm moodustub tõeste lausete alamhulgast, kuid tõdeb, et võõrikute omaduste (alien properties) jaoks ei leidu üheski tegelikus keeles sõnu ning lahendus on võimalik ainult universaalide sissetoomise abil (Pruss: IV 2.2). Võimalikud maailmad, mida võib kirjeldada tegeliku maailma mudelina või mis on sellega metafoorses või metonüümses suhtes, moodustavad aga alamhulga, mille puhul see raskus ei ilmne. Võimalikud maailmad, mida tegeliku maailma asukas adub kui tegeliku maailmaga ülalnimetatud suhetes olevaid, on seega ka tegeliku maailma keelte abil kirjeldatavad.
Küll aga võib juhtuda, et kirjandusteose maailm kujuneb oma metafoorsuse või metonüümsuse tõttu tegeliku maailmaga võrreldes ebaloogiliselt vaeseks. Üks suurejoonelisemaid ühismaailma projekte, Murasaki maailma kujutus, millest võtsid osa esimese suurusjärgu tähed Poul Anderson, Greg Bear, Gregory Benford, David Brin, Nancy Kress, Frederik Pohl ning toimetajana Robert Silverberg, kannatab kõige enam just selle puuduse all – näiteks on terve võõra planeedi põliselanike hulgas ilma igasuguse põhjenduseta levinud ainult üks keel.
Võimatute maailmade kasutamine
Pruss viitab (ibid.: I 5), et ei ole ühtegi rakendust, mille jaoks oleks tingimata vaja konstrueerida võimatut maailma; et mistahes rakenduse jaoks piisab füüsikaseadusi, kausaalsust, kooskõla põhimõtet jne. järgivast võimalikust maailmast, mis võib vastavalt vajadusele reaalsest erineda, kuid säilitab siiski võimalikkuse. Kas saab aga kunstiteose kontekstis öelda Ockhami Williami kombelfrustra fit per plura quod potest fieri per pauciora ehk siis mõttetu on teha suure kuluga seda, mida saab teha vähesega?
Mööndes, et vastus sõltub suurel määral maitse-eelistustest, tuleb siiski öelda, et vähemalt kolmel juhul leidub Ockhami Williami põhimõtte eiramisele neist sõltumatu õigustus.
Esiteks võib see seisneda ülalnimetatud lisatähenduse olemasolus – eesmärgiks, mis õigustab fit per plura, võib olla plaanide lisamine, katse ütelda piiratud arvu sõnade abil üha rohkem ja rohkem – mõttetu ning segadusttekitav teadusliku või filosoofilise teksti puhul, kuid tihti vägagi soovitud ilukirjanduse puhul. Kunstiteosele on orgaaniliselt omane tõlgenduste paljusus (Lotman: 45-57) ning mida rohkem on võimalikke tõlgendusi, seda kauem teos elab (ibid.: 124-125). Üks võimalus tõlgendamisvõimaluste lisamiseks on konkreetsest tegevusajast ja –kohast kaugenemine sündmuste asetamisega väljamõeldud maailma, kuid selline maailm võib tegeliku maailmaga suhtestudes moodustada ka ise omaette tõlgendamisvõimaluse.
Nii võib vendade Strugakstkite ühes olulisemas teoses „Raske on olla jumal“ eristada pseudoajaloolise seiklusjutuga seotud tõlgendusvõimalusi (näiteks sõltuvalt sellest, kes ikkagi saatis loo lõpus ammukütid peategelase akna alla) ning progressorlusega seotud tõlgendusvõimalusi. Samas võib muidugi väita, et ulmezhanri väliselt on progressurlusega ehk siis võõra tsivilisatsiooni arengu kiirendamise või forsseerimisega seotud eetilisi probleeme samuti võimalik käsitleda, kuid paratamatult kahvatumalt – tuleb piirduda reaalses ajaloos aset leidnud juhtumitega, mida on vähe ning milles üks pool on reeglina kiviaja tehnoloogilisel tasemel. Ka nii Hamleti isa vaimu kui don Juani söömaajale ilmunud kivist külalise oleks ju võinud asendada mõne latrava vanamoori ning autoriteetse lihast ja luust isikuga – kuid mõlemad loovad Jüri Talveti järgi „erilise eksistentsiaalfilosoofilise õhkkonna“ ning pingestavad draamat (Talvet: 146). Kõigil kolmel juhul näib noovum olevat vajalik sellega seotud plaani esiletoomiseks teose üldise kompositsiooni poolt nõutava intensiivsusega.
Kontranäitena võib aga mainida Mike Resnicku jutustust „Kirinyaga“, milles väike osa kikuju rahvast on asustatud nende ajaloolise kodumaaga äravahetamiseni sarnaseks kujundatud asteroidile, kus nad siis saavad segamatult traditsioonilisele elustiilile pühenduda. Kuna kõnealune elustiil ise on aga täpselt samasugune, nagu see tänaseks sajandeid Aafrika savannides püsinud on ning noovumid ei avalda teose kesksele küsimusele mingit mõju, ei lisa need ka teosele uut plaani, vaid jäävad pelgalt lavakujunduseks.
Sealjuures on paljud kirjandusteosed mitmetitõlgendatavad ka tegelikust erineva maailma kasutamise fakti osas. Näiteks W. W. Jacobsi „Ahvikäpp“ või Henry Jamesi „Kruvi keere“ on tõlgendatavad nii tegelikust maailmast erinevas maailmas toimuvana kui tegelikus maailmas asuvate, kuid vaimselt ebastabiilsete isikute kogemustena.
Teiseks väärib siinkohal äramärkimist kunstiteose kui kõneakti küsimus ehk siis kas öelda tegelikult ikkagi potest fieri per pauciora? Eestikeelse ulmekirjanduse retseptsiooni seisukohalt olulism allikas Ulmekirjanduse BAAS (http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp) pakub ammendamatult näiteid juhtudest, mil ulmezhanri kasutamine on teose kui kõneakti seisukohast pragmaatiline. Üks neist on Sergei Sinjakini füüsikalise reaalsuse mõttes igas suhtes võimatu sündmustikuga jutustus „Munk maailma äärel“, mille kohta üks arvustaja ütleb „“Gulagi Arhipelaagi“ ulmeline variant“. Olles küll tõsistes subjektiivsetes raskustes ulmelisse vormi valatud „Gulagi Arhipelaagi“ ainese tarbimisel, peab käesolevate ridade kirjutaja samas tõenäoliseks, et leidub lugejaid, kellel ülalmainitud raskusi esineb ümberpööratult.
Kolmandaks, kui teadusliku fantastika (ja üldse ulme) kui autonoomse zhanri narratiivse strateegia määravaiks asjaoludeks on noovumid, mis on kognitiivselt kehtestatud (Org: 32), siis tekib lõpuks küsimus sellest, mil määral defineerivad noovumid teose maailma.
Viimases küsimuses käsitlevad nii Pruss (ibid.: 1.1) kui ulmekirjanduse suurmeister Poul Anderson (Anderson, „On Thud and Blunder“) modifitseeritud maailma kui tervikut. On raske muuta mistahes detaili isoleeritult, programmeerimata loodavasse maailma vastuolusid. Sellele põhimõttele töötavad ulmekirjanduses vastu nii järgmises peatükis vaadeldav suundumus kui mööndus, et leidub noovumeid, mida ei ole põhimõtteliselt võimalik vastuoludevabalt kasutada (ajamasin) ning et üksikutel juhtudel võib kujunenud maailma vastuolulisus samuti avalda uusi tõlgendusvõimalusi või teenida muid eesmärke (näiteks absurdihuumori vallas või olla seletatav hüperbooli kui ilukirjandusliku võtte kasutamisega). Kuna käesoleva artikli eesmärk ei ole süübida ulmekirjanduse esteetilistesse küsimustesse (näit. Sander, „Mõtteid ulme kirjutamisest“), ei pea nende ridade autor vajalikuks siinkohal peatuda teose maailma ettekavatsematult sattunud vastuoludel.
Noovum ja kontranoovum
Olgugi, et valdavalt püütakse fantastilist maailma kujutada tervikuna, on tihtipeale märgatav püüdlus kasutada elemente, mis vastukaaluks noovumite kognitiivsele võõristusele tekitaksid lugejas intensiivset kognitiivset kodusust. Seda elementi nimetatakse allpool kontranoovumiks selle vastandumise tõttu zhanri olemuslikule tunnusele. Väärib märkimist paratamatult tekkiv pinge loodud maailma kooskõla põhimõttega, mis omakorda on eelduseks selle võimalikkusele.
Jüri Kallas on juhtinud postiloendis „SF2001“ tähelepanu, et Robert Heinleini jutus „Enese ees ja järel“ („By His Bootstraps“) kohtab hämmastava ajastutruudusega edasi antud olevikukirjeldust ([email protected] Fri Jan 23 21:29:39 1998) ning et tõenäoliselt on tegemist lugeja jaoks justkui „realistliku pesakesega“ loomisega, kuhu ta saab mentaalselt varjuda, kui kognitiivne võõristustunne liiga suureks kasvab. See on üks võimalikke meetodeid, millele vastandub näiteks küberpungile omane maailmakehtestamine lugeja ülekallamise abil võõra maailma detailidega alates firmanimedest ning lõpetades uudsete informaatikaalaste terminitega (mille tähendust suudab umbkaudugi aduda vaid inimene, kes on aastaid infotehnoloogia alal töötanud) nn. tuleviku olevikustamise meetodiga (vt. lähemalt Tomberg: 83 jj., 99). Esimesel juhul tekib justkui kaks poolust, millevahelises pingeväljas nii kognitiivne peategelane (minategelane, peategelane, parasjagu sisemonoloogi pidav tegelane) kui lugeja asuvad, teisel juhul kehtestatakse jõuliselt ainult noovumitest lähtuv tulevikuvisioon.
Veel näiteid kontranoovumitest võib tuua vendade Strugatskite (romaanis „Grad obretshennõi“ kujutatud takjatihnik ja klaasikildude hunnikud lõpetamata tornelamute jalamil, mis ajakirjas „Vikerkaar“ avaldasid käesolevate ridade tollal 11-aastasele Lasnamäel elavale kirjutajale muljet just oma rabava realistlikkusega), Clifford D. Simaki (teosest teosesse korduv Wisconsini õdusa väikelinna miljöö) ja paljude teiste ulmeautorite loomingust.
Sealjuures võib, aga ei pruugi teoses kujutatud maailma metafoorne seos tegeliku maailmaga seisneda metafoorses seoses kontranoovumis kujutatud lugejale tuntud nähtusega. Vendade Strugatskite puhul see võib nii olla, kuid Clifford D. Simaki puhul paljudel juhtudel mitte. Ülalnimetatud Heinleini jutu puhul on asi veel keerulisem, sest tekib ka dialoog varasemate ajamasina-lugudega (vt. näit. Chatelain ja Slusser, „Wells and The Sequency-Simultaneity Paradox“). Küll aga teenib kontranoovum igal juhul põhimõtet „kunstilise teksti üks põhiline struktuuriseadus on selle ebaühtlus – konstruktiivselt eriliigiliste segmentide kokkukuuluvus“(Lotman: 463). Rööbiti toimivad kaks struktuuri, millest üks on noovumiterikas ning teine rõhutatult realistlik.
Kui teadus- ja imeulmes on kontranoovumite kasutamine üks võimalikest loomemeetoditest, siis suuremas osas õuduskirjanduses on see reegel. Näiteks inglise tondijutt oma klassikalises, 19. saj. väljakujunenud traditsioonis kirjeldab piinliku täpsusega sündmuspaiga lugejale kodust ning tuntud miljööd. Juba Sigmund Freud kasutas „õudvõõriku“ (Das Unheimliche) kontseptsiooni, mille olemus seisneb võõra esiletõusus kodusel (heimlich) taustal. Kodune miljöö pakub lugejale võimalust peategelase ning tema igapäevatoimetustega samastuda ning toob sellesse argipäeva imbuva kurjuse talle emotsionaalselt lähemale. Tüüpiline tondijutt kujutab argipäevast atmosfääri (see käib nii Henry Jamesi viktoriaanliku „Kruvi keerme“ kui Fritz Leiberi Teise maailmasõja järgse „Suitsutondi“ kui tänapäevaste tondijuttude kohta). Eesti õuduskirjanduses on vastavaks zhanriks nii-öelda „etnoõudus“, mille tegevus toimub realistlikult kujutatud maakohas (parim näide on Herta Laipaiga „Titekirikuleib“, kuid alamzhanr leidis märkimisväärset tähelepanu ka pärast iseseisvumise taastamist, vt. näiteks Karen Orlau ja Indrek Hargla loomingut).
Ekstrapolatsioon, spekulatsioon ja singulaarsus
Olevikust tulevikukujutusse või siis tegelikust maailmast võimalikku maailma võib jõuda kahel moel: ektrapolatiivsel ning spekulatiivsel (Tomberg: 14-19). Ekstrapolatiivne tee on uurimuslik: tegeliku reaalsuse uurimisel kaardistatakse kõige tõenäolisem tulevikumaailm. Ekstrapolatiivne meetod eeldab, et tegeliku ning kujutatava maailma vahel on võimalik luua lõplik arv transformatsioone, mille tagajärjeks on üleminek ühest teise. Spekulatiivse (ennustusliku) tee puhul aga on transformatsioonide ahelas lünk, mis jääb täita kujutlusvõimele või siis öeldakse otse, et mingeid transformatsioone ei ole ning tegemist on hoopis teise maailmaga.
Ekstrapolatiivne maailm sisaldab paratamatult endas nii praegust reaalsust – tihtipeale on otsest arengut tegelikust maailmast teosesexpressis verbis väidetud – kui ekstrapoleerimise teel saadud tulevikureaalsust. Seetõttu tuleb möönda, et juhul, kui ekstrapoleerimise käigus on tehtud viga, valitseb teose maailmas vastuolu ning seega ei saa seda pidada võimalikuks maailmaks.
Samas sisaldavad ka kõige puhtamad fantaasiamaailmad (väheste eranditega) entiteete, mis on ilmselgelt pärit tegelikust maailmast. J. R. R. Tolkieni „Kääbikus“ ning „Sõrmuste isanda“ triloogias kohtab peale inimeste ka täiesti normaalseid, igapäevaseid loomi, kes ei räägi, ei vali endale kuningaid ega käitu mingil muul taolisel kummalisel moel – hobuseid, karusid, lambaid jne., rääkimata meie tegelikust maailmast pärinevatest puuliikidest. Seega tuleb eeldada mingisugust seost nende võimalike maailmade ja tegeliku maailma vahel.
Ühe võimaluse selliste seoste loomiseks pakub välja U. K. LeGuin oma Oikumeeni (Haini) sarjas – kunagi hallil ajal on iga planeedi jaoks aretatud sellele sobiv humanoidide rass ning pärast seda on nende vahel ühendus mingil põhjusel katkenud. Tegeliku maailma kohta aga võib paraku sellise teooria paljudel põhjustel välistatuks lugeda, mistõttu tuleb Haini sarja käsitleda kui spekulatiivse kosmoseooperi näidet, mille tegevus toimub kindlaksmääramata, kuid väga kauges tulevikus. Samuti ei ole põhjust möönda, et ükskõik millises võimalikus maailmas – näiteks Tolkieni Keskmaal – võiks evolutsioon toimuda täpselt samuti kui tegelikus maailmas, andes tulemuseks tegeliku maailmaga identsed organismid ja nendega koos lohed, mäekollid, päkapikud ja nii edasi. Veel enam, Keskmaa puhul on teada ka selle loomislugu („Silmarillion“), mis välistab tegeliku maailmaga sarnase arengutee.
Teine võimalus probleemi lahendada on transformatsiooniahelasse singulaarsuste asetamine. Tehnoloogilise singulaarsusega seoses tsiteeritakse tihti ulmekirjanikku Vernon Vinge’i, kelle järgi on see punkt, milles mingit näitajat iseloomustava graafiku tõus läheneb lõpmatusele ning seetõttu muutub ekstrapolatsioon võimatuks. Näiteks Moore’i seaduse järgi 1965. aastast kahekordistuvad kiipide kiirused iga 18 kuu järel, kusjuures kiipide suurus väheneb samavõrra, juhul kui ei sekku kvantmehaanika efektid. Briti ulmekirjanik, tänapäevase küberpungi üks olulisemaid figuure Charles Stross väitis 2006. aastal, et nimetatud ajavahemik on vähenenud 15 kuule (Stross: 11-15). Vinge arvas 1994. aastal, et singulaarsus saabub koos tehisintellektiga, mis on suuteline ennast nii riistvaraliselt kui tarkvaraliselt ise edasi arendama ning kui see juhtub, puudub praegusel hetkel võimalus teha mistahes uurimuslikke ennustusi aja suhtes, mis jääb selle sündmuse taha. Tegelikult ei kuulu see mõte Vinge’ile – juba 1958. a. mainis poola matemaatik S. Ulam, et on oma vestlustes hiljuti lahkunud von Neumanniga tehnoloogilise singulaarsuse küsimust arutanud (Bostrom: 8). Sisuliselt on tegu füüsikast tuntud musta augu sündmuste horisondi analoogiga.
Lähtudes Sir Arthur C. Clarke’i tuntud maksiimist „piisavalt arenenud teadus on eristamatu maagiast“, võib väita, et kõiki imeulmest tuntud maailmu on võimalik saada meie maailmast singulaarsuste läbimise teel. Paraku pole aga inimkonna ajaloos ühtki täieliku singulaarsusena käsiteldavat sündmust, mistõttu tuleb möönda, et tegu on tereetilise fenomeniga, mille iseloomust ja piiridest ei ole midagi teada. Eeldades, et füüsika alusseadused, eriti aga kausaalsuse printsiip on universaalsed ja üle kogu Universumi ühtmoodi kehtivad, ei leidu aga võimalust niisuguse ulmelise maailma otsekontaktiks tegeliku singulaarsuse-eelse maailmaga, nagu kujutatud näiteks Lewis Carrolli jutustustes küülikuuru või siis C. S. Lewise „Narnia kroonikates“ riidekapi kujul.
Transhumanism
Teistsugune võimalus läheneda ulmekirjanduses kirjeldatud maailmade võimalikkusele on väita, et neile ei eelne mitte singulaarsus selle absoluutses mõttes – Suure paugu või musta auku langemisega võrreldav sündmus – vaid meie maailma asendumine virtuaalse reaalsusega, milles on põhimõtteliselt kõik võimalik ning piiriks vaid kergesti toodetava riistvara kogus.
Nick Bostromi järgi pärineb termin „transhumanism“ Aldous Huxley vennalt Julian Huxleylt 1927. aastast: „The human species can, if it wishes, transcend itself – not just sporadically, an individual here in one way, an individual there in another way – but in its entirety, as humanity. We need a name for this new belief. Perhaps transhumanism will serve: man remaining man, but transcending himself, by realizing new possibilities of and for his human nature.“ (Ibid.: 7).
Transhumanism kui inimeksistentsi jt. entiteetide siirdumine virtuaalsesse reaalsusse muudaks põhimõtteliselt relatiivselt võimalikuks mistahes maailma juhul, kui see toimib tegeliku maailma asemel arvutimälus. Küll aga oleks selline maailm jätkuvalt mõjutatav, kahjustatav või hävitatav tegelikkuse poolt absoluutses mõttes, mistõttu seda ei saa ilma kaugeleulatuvate teoloogiliste järelmiteta vaadelda võimaliku maailmana mõistes, milles võimalikke maailmu käsitleb modaalne loogika ning analüütiline filosoofia – alternatiivse võimalusena meid ümbritsevale tegelikkusele.
Kokkuvõtteks
Tuleb tõdeda, et väga valdavat osa ulmekirjanduse poolt konstrueeritud maailmu ei saa käsitleda võimalike maailmadena.
Esiteks on osa teostest mitmetitõlgendatavad kuni võimaluseni pidada neid toimuvaks tegelikus maailmas.
Teiseks sisaldab valdav osa teostest noovumeid, mis ei moodusta kooskõlalist tervikut, kuna mitmesugustel põhjustel on ilukirjandusele omane kas tegelikust maailmast pärit antinoovumite kasutamine või noovumite valimine niimoodi, et need tegeliku maailmaga metafoorselt või metonüümselt suhtestuksid, pööramata tähelepanu nende omavahelisele kooskõlale. Osa maailmu sisaldavad juba teoreetiliselt võimatuid noovumeid (ajamasin), osa maailmu sisaldab neid võimatuks muutvat kontakti tegeliku maailmaga. Võimalikuks võiks pidada üksikuid maailmu, milles ei esine ei kontakti tegeliku maailmaga ega sellest pärit entiteete ning mis on sisemiselt kooskõlalised.
Kolmandaks leidub rida kunstilisele tekstile olemuslikke tunnuseid, mis soosivad pigem võimatute maailmade kujutamist.
Neljandaks ei ole tavaliselt võimalik ette kujutada protsessi, mille tagajärjel oleks võimalik tegelikku maailma ekstrapoleerida teoses kirjeldatud maailmaks või jõuda teoses kirjeldatud maailmani spekulatsiooni teel ka juhul, mil teoses kujutatud maailmal on tunnuseid, mis viitavad sellisele seosele tegeliku maailmaga. Tulevikus võimalikuks võiks pidada maailma, milleni ekstrapoleerimine on veatu. Selliste teoste arvu on prohvetlikke võimeid omamata raske hinnata, kuid kindlasti ei saa see olla suur.
Viiendaks, nii singulaarsuse kui transhumanismi argumendid ei aita võimalike maailmade hulka suurendada. Singulaarsus on inimkonna ajaloo kontekstis puhtteoreetiline konstruktsioon. Teoses kirjeldatud maailma transhumanistlikku emuleerimist virtuaalses reaalsuses ei saa pidada võimalikuks maailmaks.
Kõige lähemaks võimalikule maailmale võiks pidada alternatiivajaloolist maailma, mille erinevus tegelikust maailmast seisneb ainult mingi marginaalse ajaloosündmuse erinevuses ja milles selle järelmid on kooskõlalised ning loogilised. Mööndes sellise maailma võimalikkust ning suurimat potentsiaali võimaliku maailmana, peab käesolevate ridade autor siiski vajalikuks alla kriipsutada, et kuivõrd ranges mõttes alternatiivne võimalikkus ei ole ulmekirjanduses levinud eesmärk, on kõiki selle kriteeriumeid täitvate teoste arv väga väike. Samuti jääb küsitavaks, kas selline noovum tekitab lugejas piisavalt kognitiivset võõristust, mis õigustaks seda sisaldava teose käsitlemist ulmekirjanduse kontekstis.
Pigem on ulmekirjanduses kirjeldatavaid maailmu mõttekas vaadelda lahutamatu osana sellest võimalikust maailmast, milles need loodi.
Kirjandus
Andreson, Poul. „On Thud and Blunder“
http://www.sfwa.org/2005/01/on-thud-and-blunder/
Bostrom, N. „A History of Transhumanist Thought“ 2005
http://www.nickbostrom.com/papers/history.pdf
Chatelain, D., Slusser, G. „Wells and The Sequency-Simultaneity Paradox“ kogumikus „H. G. Wells’s perennial Time machine“. Ateena: The University of Georgia Press, 2001.
Lotman, J. „Kunstilise teksti struktuur“. Tallinn: Tänapäev 2006.
Org, A. „Ulmekirjandus: zhanri dimensioonid“. Magistritöö Tartu Ülikoolis. 2001.
Pruss, A. R. „Possible Worlds: What They Are God For and What They Are“. 2001http://www9.georgetown.edu/faculty/ap85/papers/PhilThesis.html#_Toc51594...
Sander, K. „Mõtteid ulme kirjutamisest“, „Algernon“ 01.2001
http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/jutt.html?id=991
Stross, C. „Toast“. Canada: Cosmos Books 2006.
Talvet, J. „Tõrjumatu äär“. Tartu: Ilmamaa 2005.
Tomberg, J. „Ekstrapolaarne kirjutamine“. Magistritöö Tartu Ülikoolis. 2004.
http://algernon.ee/node/809
Sissejuhatus
Käesolevas artiklis vaadeldakse ulmekirjanduse kolmes alamzhanris – teadus- ning imeulmes ja õuduskirjanduses – konstrueeritavate maailmade seost modaalsest loogikast ja analüütilisest filosoofiast tuntud võimalike maailmade kontseptsiooniga. Alamzhanride eristamisel tavatsetakse eristada teoseid, milles autor asetab tegevuse igapäevareaalsusest väljapoole, loob omaette alternatiivse maailma ning teoseid, milles fantastilised sündmused toimuvad meie igapäevareaalsuses või selle ekstrapolatsioonis. Kõigi selliste teoste tegevus leiab aset maailmas, millel on tegelikul maailmal puuduvaid omadusi, mistõttu ei ole alamzhanride piiride küsimus oluline ning vaadeldavaid teoseid tuleb pidada olemuslikult lähedasteks.
Kirjandusteose maailma suhe tegeliku maailmaga
Mitte ükski kirjandusteos ei tööta juhul, kui puudub igasugune võimalus seda siduda lugejale tuttava reaalsusega. Ehk nagu ütleb Juri Lotman: „Kunstiteos olles maailma teatud mudel, mingi teade kunstikeeles, lihtsalt ei eksisteeri väljaspool seda keelt, nagu ka väljaspool teisi sotsiaalse kommunikatsiooni keeli.“ (Lotman: 91). Eriti tekib see küsimus ulmekirjanduse puhul, mille olemuslikuks osaks on noovumid, mida Andrus Org käsitleb teadusliku fantastika kontekstis küll mitteeksisteeriva, kuid usutavalt võimaliku elemendina (Org: 29-31), kuid mille funktsiooni osas kognitiivse võõrituse tekitajatena ei näi nende ridade autorile nende tõepära siiski eriti oluline (muuhulgas on ühe klassikalise teaduslikus fantastikas traditsiooniliselt levinud noovumi, ajamasina, potentsiaalne tõepära tänapäevases füüsikalises maailmapildis teoreetiliselt välistatud). Määravam on ulmekirjandusliku teose lisatähendus, mis tekib metafoorsete või metonüümsete suhete abil teoses kirjeldatud maailma ning siinse ja praeguse vahel (Tomberg: 8) – juhul, kui sellist lisatähendust ei teki, on raske omistada teoses esinevale noovumile teose olemust määravat kohta.
Alexander Robert Pruss märgib rääkides võimalike maailmade lingvistilisest määratlemisest (Pruss: I 4.3), et võimalikke maailmu saab käsitleda kui võimalike lausete maksimaalset hulka ning et tegelik maailm moodustub tõeste lausete alamhulgast, kuid tõdeb, et võõrikute omaduste (alien properties) jaoks ei leidu üheski tegelikus keeles sõnu ning lahendus on võimalik ainult universaalide sissetoomise abil (Pruss: IV 2.2). Võimalikud maailmad, mida võib kirjeldada tegeliku maailma mudelina või mis on sellega metafoorses või metonüümses suhtes, moodustavad aga alamhulga, mille puhul see raskus ei ilmne. Võimalikud maailmad, mida tegeliku maailma asukas adub kui tegeliku maailmaga ülalnimetatud suhetes olevaid, on seega ka tegeliku maailma keelte abil kirjeldatavad.
Küll aga võib juhtuda, et kirjandusteose maailm kujuneb oma metafoorsuse või metonüümsuse tõttu tegeliku maailmaga võrreldes ebaloogiliselt vaeseks. Üks suurejoonelisemaid ühismaailma projekte, Murasaki maailma kujutus, millest võtsid osa esimese suurusjärgu tähed Poul Anderson, Greg Bear, Gregory Benford, David Brin, Nancy Kress, Frederik Pohl ning toimetajana Robert Silverberg, kannatab kõige enam just selle puuduse all – näiteks on terve võõra planeedi põliselanike hulgas ilma igasuguse põhjenduseta levinud ainult üks keel.
Võimatute maailmade kasutamine
Pruss viitab (ibid.: I 5), et ei ole ühtegi rakendust, mille jaoks oleks tingimata vaja konstrueerida võimatut maailma; et mistahes rakenduse jaoks piisab füüsikaseadusi, kausaalsust, kooskõla põhimõtet jne. järgivast võimalikust maailmast, mis võib vastavalt vajadusele reaalsest erineda, kuid säilitab siiski võimalikkuse. Kas saab aga kunstiteose kontekstis öelda Ockhami Williami kombelfrustra fit per plura quod potest fieri per pauciora ehk siis mõttetu on teha suure kuluga seda, mida saab teha vähesega?
Mööndes, et vastus sõltub suurel määral maitse-eelistustest, tuleb siiski öelda, et vähemalt kolmel juhul leidub Ockhami Williami põhimõtte eiramisele neist sõltumatu õigustus.
Esiteks võib see seisneda ülalnimetatud lisatähenduse olemasolus – eesmärgiks, mis õigustab fit per plura, võib olla plaanide lisamine, katse ütelda piiratud arvu sõnade abil üha rohkem ja rohkem – mõttetu ning segadusttekitav teadusliku või filosoofilise teksti puhul, kuid tihti vägagi soovitud ilukirjanduse puhul. Kunstiteosele on orgaaniliselt omane tõlgenduste paljusus (Lotman: 45-57) ning mida rohkem on võimalikke tõlgendusi, seda kauem teos elab (ibid.: 124-125). Üks võimalus tõlgendamisvõimaluste lisamiseks on konkreetsest tegevusajast ja –kohast kaugenemine sündmuste asetamisega väljamõeldud maailma, kuid selline maailm võib tegeliku maailmaga suhtestudes moodustada ka ise omaette tõlgendamisvõimaluse.
Nii võib vendade Strugakstkite ühes olulisemas teoses „Raske on olla jumal“ eristada pseudoajaloolise seiklusjutuga seotud tõlgendusvõimalusi (näiteks sõltuvalt sellest, kes ikkagi saatis loo lõpus ammukütid peategelase akna alla) ning progressorlusega seotud tõlgendusvõimalusi. Samas võib muidugi väita, et ulmezhanri väliselt on progressurlusega ehk siis võõra tsivilisatsiooni arengu kiirendamise või forsseerimisega seotud eetilisi probleeme samuti võimalik käsitleda, kuid paratamatult kahvatumalt – tuleb piirduda reaalses ajaloos aset leidnud juhtumitega, mida on vähe ning milles üks pool on reeglina kiviaja tehnoloogilisel tasemel. Ka nii Hamleti isa vaimu kui don Juani söömaajale ilmunud kivist külalise oleks ju võinud asendada mõne latrava vanamoori ning autoriteetse lihast ja luust isikuga – kuid mõlemad loovad Jüri Talveti järgi „erilise eksistentsiaalfilosoofilise õhkkonna“ ning pingestavad draamat (Talvet: 146). Kõigil kolmel juhul näib noovum olevat vajalik sellega seotud plaani esiletoomiseks teose üldise kompositsiooni poolt nõutava intensiivsusega.
Kontranäitena võib aga mainida Mike Resnicku jutustust „Kirinyaga“, milles väike osa kikuju rahvast on asustatud nende ajaloolise kodumaaga äravahetamiseni sarnaseks kujundatud asteroidile, kus nad siis saavad segamatult traditsioonilisele elustiilile pühenduda. Kuna kõnealune elustiil ise on aga täpselt samasugune, nagu see tänaseks sajandeid Aafrika savannides püsinud on ning noovumid ei avalda teose kesksele küsimusele mingit mõju, ei lisa need ka teosele uut plaani, vaid jäävad pelgalt lavakujunduseks.
Sealjuures on paljud kirjandusteosed mitmetitõlgendatavad ka tegelikust erineva maailma kasutamise fakti osas. Näiteks W. W. Jacobsi „Ahvikäpp“ või Henry Jamesi „Kruvi keere“ on tõlgendatavad nii tegelikust maailmast erinevas maailmas toimuvana kui tegelikus maailmas asuvate, kuid vaimselt ebastabiilsete isikute kogemustena.
Teiseks väärib siinkohal äramärkimist kunstiteose kui kõneakti küsimus ehk siis kas öelda tegelikult ikkagi potest fieri per pauciora? Eestikeelse ulmekirjanduse retseptsiooni seisukohalt olulism allikas Ulmekirjanduse BAAS (http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp) pakub ammendamatult näiteid juhtudest, mil ulmezhanri kasutamine on teose kui kõneakti seisukohast pragmaatiline. Üks neist on Sergei Sinjakini füüsikalise reaalsuse mõttes igas suhtes võimatu sündmustikuga jutustus „Munk maailma äärel“, mille kohta üks arvustaja ütleb „“Gulagi Arhipelaagi“ ulmeline variant“. Olles küll tõsistes subjektiivsetes raskustes ulmelisse vormi valatud „Gulagi Arhipelaagi“ ainese tarbimisel, peab käesolevate ridade kirjutaja samas tõenäoliseks, et leidub lugejaid, kellel ülalmainitud raskusi esineb ümberpööratult.
Kolmandaks, kui teadusliku fantastika (ja üldse ulme) kui autonoomse zhanri narratiivse strateegia määravaiks asjaoludeks on noovumid, mis on kognitiivselt kehtestatud (Org: 32), siis tekib lõpuks küsimus sellest, mil määral defineerivad noovumid teose maailma.
Viimases küsimuses käsitlevad nii Pruss (ibid.: 1.1) kui ulmekirjanduse suurmeister Poul Anderson (Anderson, „On Thud and Blunder“) modifitseeritud maailma kui tervikut. On raske muuta mistahes detaili isoleeritult, programmeerimata loodavasse maailma vastuolusid. Sellele põhimõttele töötavad ulmekirjanduses vastu nii järgmises peatükis vaadeldav suundumus kui mööndus, et leidub noovumeid, mida ei ole põhimõtteliselt võimalik vastuoludevabalt kasutada (ajamasin) ning et üksikutel juhtudel võib kujunenud maailma vastuolulisus samuti avalda uusi tõlgendusvõimalusi või teenida muid eesmärke (näiteks absurdihuumori vallas või olla seletatav hüperbooli kui ilukirjandusliku võtte kasutamisega). Kuna käesoleva artikli eesmärk ei ole süübida ulmekirjanduse esteetilistesse küsimustesse (näit. Sander, „Mõtteid ulme kirjutamisest“), ei pea nende ridade autor vajalikuks siinkohal peatuda teose maailma ettekavatsematult sattunud vastuoludel.
Noovum ja kontranoovum
Olgugi, et valdavalt püütakse fantastilist maailma kujutada tervikuna, on tihtipeale märgatav püüdlus kasutada elemente, mis vastukaaluks noovumite kognitiivsele võõristusele tekitaksid lugejas intensiivset kognitiivset kodusust. Seda elementi nimetatakse allpool kontranoovumiks selle vastandumise tõttu zhanri olemuslikule tunnusele. Väärib märkimist paratamatult tekkiv pinge loodud maailma kooskõla põhimõttega, mis omakorda on eelduseks selle võimalikkusele.
Jüri Kallas on juhtinud postiloendis „SF2001“ tähelepanu, et Robert Heinleini jutus „Enese ees ja järel“ („By His Bootstraps“) kohtab hämmastava ajastutruudusega edasi antud olevikukirjeldust ([email protected] Fri Jan 23 21:29:39 1998) ning et tõenäoliselt on tegemist lugeja jaoks justkui „realistliku pesakesega“ loomisega, kuhu ta saab mentaalselt varjuda, kui kognitiivne võõristustunne liiga suureks kasvab. See on üks võimalikke meetodeid, millele vastandub näiteks küberpungile omane maailmakehtestamine lugeja ülekallamise abil võõra maailma detailidega alates firmanimedest ning lõpetades uudsete informaatikaalaste terminitega (mille tähendust suudab umbkaudugi aduda vaid inimene, kes on aastaid infotehnoloogia alal töötanud) nn. tuleviku olevikustamise meetodiga (vt. lähemalt Tomberg: 83 jj., 99). Esimesel juhul tekib justkui kaks poolust, millevahelises pingeväljas nii kognitiivne peategelane (minategelane, peategelane, parasjagu sisemonoloogi pidav tegelane) kui lugeja asuvad, teisel juhul kehtestatakse jõuliselt ainult noovumitest lähtuv tulevikuvisioon.
Veel näiteid kontranoovumitest võib tuua vendade Strugatskite (romaanis „Grad obretshennõi“ kujutatud takjatihnik ja klaasikildude hunnikud lõpetamata tornelamute jalamil, mis ajakirjas „Vikerkaar“ avaldasid käesolevate ridade tollal 11-aastasele Lasnamäel elavale kirjutajale muljet just oma rabava realistlikkusega), Clifford D. Simaki (teosest teosesse korduv Wisconsini õdusa väikelinna miljöö) ja paljude teiste ulmeautorite loomingust.
Sealjuures võib, aga ei pruugi teoses kujutatud maailma metafoorne seos tegeliku maailmaga seisneda metafoorses seoses kontranoovumis kujutatud lugejale tuntud nähtusega. Vendade Strugatskite puhul see võib nii olla, kuid Clifford D. Simaki puhul paljudel juhtudel mitte. Ülalnimetatud Heinleini jutu puhul on asi veel keerulisem, sest tekib ka dialoog varasemate ajamasina-lugudega (vt. näit. Chatelain ja Slusser, „Wells and The Sequency-Simultaneity Paradox“). Küll aga teenib kontranoovum igal juhul põhimõtet „kunstilise teksti üks põhiline struktuuriseadus on selle ebaühtlus – konstruktiivselt eriliigiliste segmentide kokkukuuluvus“(Lotman: 463). Rööbiti toimivad kaks struktuuri, millest üks on noovumiterikas ning teine rõhutatult realistlik.
Kui teadus- ja imeulmes on kontranoovumite kasutamine üks võimalikest loomemeetoditest, siis suuremas osas õuduskirjanduses on see reegel. Näiteks inglise tondijutt oma klassikalises, 19. saj. väljakujunenud traditsioonis kirjeldab piinliku täpsusega sündmuspaiga lugejale kodust ning tuntud miljööd. Juba Sigmund Freud kasutas „õudvõõriku“ (Das Unheimliche) kontseptsiooni, mille olemus seisneb võõra esiletõusus kodusel (heimlich) taustal. Kodune miljöö pakub lugejale võimalust peategelase ning tema igapäevatoimetustega samastuda ning toob sellesse argipäeva imbuva kurjuse talle emotsionaalselt lähemale. Tüüpiline tondijutt kujutab argipäevast atmosfääri (see käib nii Henry Jamesi viktoriaanliku „Kruvi keerme“ kui Fritz Leiberi Teise maailmasõja järgse „Suitsutondi“ kui tänapäevaste tondijuttude kohta). Eesti õuduskirjanduses on vastavaks zhanriks nii-öelda „etnoõudus“, mille tegevus toimub realistlikult kujutatud maakohas (parim näide on Herta Laipaiga „Titekirikuleib“, kuid alamzhanr leidis märkimisväärset tähelepanu ka pärast iseseisvumise taastamist, vt. näiteks Karen Orlau ja Indrek Hargla loomingut).
Ekstrapolatsioon, spekulatsioon ja singulaarsus
Olevikust tulevikukujutusse või siis tegelikust maailmast võimalikku maailma võib jõuda kahel moel: ektrapolatiivsel ning spekulatiivsel (Tomberg: 14-19). Ekstrapolatiivne tee on uurimuslik: tegeliku reaalsuse uurimisel kaardistatakse kõige tõenäolisem tulevikumaailm. Ekstrapolatiivne meetod eeldab, et tegeliku ning kujutatava maailma vahel on võimalik luua lõplik arv transformatsioone, mille tagajärjeks on üleminek ühest teise. Spekulatiivse (ennustusliku) tee puhul aga on transformatsioonide ahelas lünk, mis jääb täita kujutlusvõimele või siis öeldakse otse, et mingeid transformatsioone ei ole ning tegemist on hoopis teise maailmaga.
Ekstrapolatiivne maailm sisaldab paratamatult endas nii praegust reaalsust – tihtipeale on otsest arengut tegelikust maailmast teosesexpressis verbis väidetud – kui ekstrapoleerimise teel saadud tulevikureaalsust. Seetõttu tuleb möönda, et juhul, kui ekstrapoleerimise käigus on tehtud viga, valitseb teose maailmas vastuolu ning seega ei saa seda pidada võimalikuks maailmaks.
Samas sisaldavad ka kõige puhtamad fantaasiamaailmad (väheste eranditega) entiteete, mis on ilmselgelt pärit tegelikust maailmast. J. R. R. Tolkieni „Kääbikus“ ning „Sõrmuste isanda“ triloogias kohtab peale inimeste ka täiesti normaalseid, igapäevaseid loomi, kes ei räägi, ei vali endale kuningaid ega käitu mingil muul taolisel kummalisel moel – hobuseid, karusid, lambaid jne., rääkimata meie tegelikust maailmast pärinevatest puuliikidest. Seega tuleb eeldada mingisugust seost nende võimalike maailmade ja tegeliku maailma vahel.
Ühe võimaluse selliste seoste loomiseks pakub välja U. K. LeGuin oma Oikumeeni (Haini) sarjas – kunagi hallil ajal on iga planeedi jaoks aretatud sellele sobiv humanoidide rass ning pärast seda on nende vahel ühendus mingil põhjusel katkenud. Tegeliku maailma kohta aga võib paraku sellise teooria paljudel põhjustel välistatuks lugeda, mistõttu tuleb Haini sarja käsitleda kui spekulatiivse kosmoseooperi näidet, mille tegevus toimub kindlaksmääramata, kuid väga kauges tulevikus. Samuti ei ole põhjust möönda, et ükskõik millises võimalikus maailmas – näiteks Tolkieni Keskmaal – võiks evolutsioon toimuda täpselt samuti kui tegelikus maailmas, andes tulemuseks tegeliku maailmaga identsed organismid ja nendega koos lohed, mäekollid, päkapikud ja nii edasi. Veel enam, Keskmaa puhul on teada ka selle loomislugu („Silmarillion“), mis välistab tegeliku maailmaga sarnase arengutee.
Teine võimalus probleemi lahendada on transformatsiooniahelasse singulaarsuste asetamine. Tehnoloogilise singulaarsusega seoses tsiteeritakse tihti ulmekirjanikku Vernon Vinge’i, kelle järgi on see punkt, milles mingit näitajat iseloomustava graafiku tõus läheneb lõpmatusele ning seetõttu muutub ekstrapolatsioon võimatuks. Näiteks Moore’i seaduse järgi 1965. aastast kahekordistuvad kiipide kiirused iga 18 kuu järel, kusjuures kiipide suurus väheneb samavõrra, juhul kui ei sekku kvantmehaanika efektid. Briti ulmekirjanik, tänapäevase küberpungi üks olulisemaid figuure Charles Stross väitis 2006. aastal, et nimetatud ajavahemik on vähenenud 15 kuule (Stross: 11-15). Vinge arvas 1994. aastal, et singulaarsus saabub koos tehisintellektiga, mis on suuteline ennast nii riistvaraliselt kui tarkvaraliselt ise edasi arendama ning kui see juhtub, puudub praegusel hetkel võimalus teha mistahes uurimuslikke ennustusi aja suhtes, mis jääb selle sündmuse taha. Tegelikult ei kuulu see mõte Vinge’ile – juba 1958. a. mainis poola matemaatik S. Ulam, et on oma vestlustes hiljuti lahkunud von Neumanniga tehnoloogilise singulaarsuse küsimust arutanud (Bostrom: 8). Sisuliselt on tegu füüsikast tuntud musta augu sündmuste horisondi analoogiga.
Lähtudes Sir Arthur C. Clarke’i tuntud maksiimist „piisavalt arenenud teadus on eristamatu maagiast“, võib väita, et kõiki imeulmest tuntud maailmu on võimalik saada meie maailmast singulaarsuste läbimise teel. Paraku pole aga inimkonna ajaloos ühtki täieliku singulaarsusena käsiteldavat sündmust, mistõttu tuleb möönda, et tegu on tereetilise fenomeniga, mille iseloomust ja piiridest ei ole midagi teada. Eeldades, et füüsika alusseadused, eriti aga kausaalsuse printsiip on universaalsed ja üle kogu Universumi ühtmoodi kehtivad, ei leidu aga võimalust niisuguse ulmelise maailma otsekontaktiks tegeliku singulaarsuse-eelse maailmaga, nagu kujutatud näiteks Lewis Carrolli jutustustes küülikuuru või siis C. S. Lewise „Narnia kroonikates“ riidekapi kujul.
Transhumanism
Teistsugune võimalus läheneda ulmekirjanduses kirjeldatud maailmade võimalikkusele on väita, et neile ei eelne mitte singulaarsus selle absoluutses mõttes – Suure paugu või musta auku langemisega võrreldav sündmus – vaid meie maailma asendumine virtuaalse reaalsusega, milles on põhimõtteliselt kõik võimalik ning piiriks vaid kergesti toodetava riistvara kogus.
Nick Bostromi järgi pärineb termin „transhumanism“ Aldous Huxley vennalt Julian Huxleylt 1927. aastast: „The human species can, if it wishes, transcend itself – not just sporadically, an individual here in one way, an individual there in another way – but in its entirety, as humanity. We need a name for this new belief. Perhaps transhumanism will serve: man remaining man, but transcending himself, by realizing new possibilities of and for his human nature.“ (Ibid.: 7).
Transhumanism kui inimeksistentsi jt. entiteetide siirdumine virtuaalsesse reaalsusse muudaks põhimõtteliselt relatiivselt võimalikuks mistahes maailma juhul, kui see toimib tegeliku maailma asemel arvutimälus. Küll aga oleks selline maailm jätkuvalt mõjutatav, kahjustatav või hävitatav tegelikkuse poolt absoluutses mõttes, mistõttu seda ei saa ilma kaugeleulatuvate teoloogiliste järelmiteta vaadelda võimaliku maailmana mõistes, milles võimalikke maailmu käsitleb modaalne loogika ning analüütiline filosoofia – alternatiivse võimalusena meid ümbritsevale tegelikkusele.
Kokkuvõtteks
Tuleb tõdeda, et väga valdavat osa ulmekirjanduse poolt konstrueeritud maailmu ei saa käsitleda võimalike maailmadena.
Esiteks on osa teostest mitmetitõlgendatavad kuni võimaluseni pidada neid toimuvaks tegelikus maailmas.
Teiseks sisaldab valdav osa teostest noovumeid, mis ei moodusta kooskõlalist tervikut, kuna mitmesugustel põhjustel on ilukirjandusele omane kas tegelikust maailmast pärit antinoovumite kasutamine või noovumite valimine niimoodi, et need tegeliku maailmaga metafoorselt või metonüümselt suhtestuksid, pööramata tähelepanu nende omavahelisele kooskõlale. Osa maailmu sisaldavad juba teoreetiliselt võimatuid noovumeid (ajamasin), osa maailmu sisaldab neid võimatuks muutvat kontakti tegeliku maailmaga. Võimalikuks võiks pidada üksikuid maailmu, milles ei esine ei kontakti tegeliku maailmaga ega sellest pärit entiteete ning mis on sisemiselt kooskõlalised.
Kolmandaks leidub rida kunstilisele tekstile olemuslikke tunnuseid, mis soosivad pigem võimatute maailmade kujutamist.
Neljandaks ei ole tavaliselt võimalik ette kujutada protsessi, mille tagajärjel oleks võimalik tegelikku maailma ekstrapoleerida teoses kirjeldatud maailmaks või jõuda teoses kirjeldatud maailmani spekulatsiooni teel ka juhul, mil teoses kujutatud maailmal on tunnuseid, mis viitavad sellisele seosele tegeliku maailmaga. Tulevikus võimalikuks võiks pidada maailma, milleni ekstrapoleerimine on veatu. Selliste teoste arvu on prohvetlikke võimeid omamata raske hinnata, kuid kindlasti ei saa see olla suur.
Viiendaks, nii singulaarsuse kui transhumanismi argumendid ei aita võimalike maailmade hulka suurendada. Singulaarsus on inimkonna ajaloo kontekstis puhtteoreetiline konstruktsioon. Teoses kirjeldatud maailma transhumanistlikku emuleerimist virtuaalses reaalsuses ei saa pidada võimalikuks maailmaks.
Kõige lähemaks võimalikule maailmale võiks pidada alternatiivajaloolist maailma, mille erinevus tegelikust maailmast seisneb ainult mingi marginaalse ajaloosündmuse erinevuses ja milles selle järelmid on kooskõlalised ning loogilised. Mööndes sellise maailma võimalikkust ning suurimat potentsiaali võimaliku maailmana, peab käesolevate ridade autor siiski vajalikuks alla kriipsutada, et kuivõrd ranges mõttes alternatiivne võimalikkus ei ole ulmekirjanduses levinud eesmärk, on kõiki selle kriteeriumeid täitvate teoste arv väga väike. Samuti jääb küsitavaks, kas selline noovum tekitab lugejas piisavalt kognitiivset võõristust, mis õigustaks seda sisaldava teose käsitlemist ulmekirjanduse kontekstis.
Pigem on ulmekirjanduses kirjeldatavaid maailmu mõttekas vaadelda lahutamatu osana sellest võimalikust maailmast, milles need loodi.
Kirjandus
Andreson, Poul. „On Thud and Blunder“
http://www.sfwa.org/2005/01/on-thud-and-blunder/
Bostrom, N. „A History of Transhumanist Thought“ 2005
http://www.nickbostrom.com/papers/history.pdf
Chatelain, D., Slusser, G. „Wells and The Sequency-Simultaneity Paradox“ kogumikus „H. G. Wells’s perennial Time machine“. Ateena: The University of Georgia Press, 2001.
Lotman, J. „Kunstilise teksti struktuur“. Tallinn: Tänapäev 2006.
Org, A. „Ulmekirjandus: zhanri dimensioonid“. Magistritöö Tartu Ülikoolis. 2001.
Pruss, A. R. „Possible Worlds: What They Are God For and What They Are“. 2001http://www9.georgetown.edu/faculty/ap85/papers/PhilThesis.html#_Toc51594...
Sander, K. „Mõtteid ulme kirjutamisest“, „Algernon“ 01.2001
http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/jutt.html?id=991
Stross, C. „Toast“. Canada: Cosmos Books 2006.
Talvet, J. „Tõrjumatu äär“. Tartu: Ilmamaa 2005.
Tomberg, J. „Ekstrapolaarne kirjutamine“. Magistritöö Tartu Ülikoolis. 2004.
Veidi lisa Miksikesest www.miksike.ee/documents/main/referaadid/maryshelley.htm
Andrus Org "Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika" (doktoritöö)
dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/55882/org_andrus.pdf?sequence=5&isAllowed=y
Andrus Org "Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika" (doktoritöö)
dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/55882/org_andrus.pdf?sequence=5&isAllowed=y